“Ma olen Eesti elades õppinud, kuidas olla väiksem, tagasihoidlikum, kuulata teist inimest,” arutleb Irina. “See tuleb kultuurist. Venemaal inimesed räägivad kõvasti ja palju – suur maa, võib-olla teised ei kuule. Aga Eesti on väike, siin on võimalik vaikselt rääkida. Kui sul on midagi öelda, sind kuulatakse.”

Irinaga saab vabalt vestelda eesti, vene ja inglise keeles. Ta ütleb, et nii lapsevanema kui ka lihtsalt inimesena on tähtis võtta aega kuulamiseks. Kuulamiseks ja süvenemiseks. Eesti Naise palvel on ta valmis süvenema oma kujunemisloosse ja rääkima elu õppetundidest.

Koolipõlves õppisin ma klaverit mängima, kuulasin muusikat. Kuid sellist muusikat, mida Arvo Pärt kirjutas, Nõukogude Venemaal kuulda ei saanud. Avastasin tema muusika alles Inglismaal. Seal teati Pärti, kuulati ja hinnati. Mu vaimulik isa andis mulle kasseti Pärdi muusikaga, kus olid peal “Arbos”, “Miserere”, “Te Deum”… See muusika mõjus mulle nii, et kuulasin terve päeva ja unustasin söömise. Kultuurišokk. Üsna pea kohtasin Immanueli ja sain tuttavaks Pärtide perega.