Nägin aastate eest intervjuud ühe soome pianistiga, kes oli 85. sünnipäeva puhul telesaatesse rääkima kutsutud.

„Kas vastab tõele, et harjutate siiani iga päev?” küsis intervjueerija.

„Harjutan tõepoolest,” kinnitas pianist. „Iga päev vähemalt tunnikese, mõnikord koguni kaks.”

„Aga miks?” imestas saatejuht. Mida sa enam harjutad, ühe jalaga juba hauas! „Te olete kümnendast eluaastast klaverit mänginud, endale muusikas nime teinud... Kas teiesugusel korüfeel on tõesti vaja veel harjutada?”

„Ma tunnen, et lähen siiani aina paremaks,” vastas klaverimängija.

Täpselt nii ongi.