Mul on terve kuhi vanu päevikuid, esimene neist 1988. aastast. Praegu lugedes mõistan, et ma pole seal päris aus olnud, pigem kirjeldanud seikluste välist poolt, siis pannud kirja posu kulutusi ja nimekirju, libisedes targu mööda tunnetest, mis mind tegelikult valdasid. Mitte et neid tundeid poleks olnud. Tean, et oli: seoses ema teise abieluga, oma kutsikast unistamisega, toitudega, mida mulle pakuti, aga mis ei maitsenud...

Ometi sai sellest ajast peale päevik mu igapäevaseks kaaslaseks. Vahel rohkem, vahel vähem, mõnikord vägagi sügavuti ja mingitel aastatel eriti pinnapealselt. Ühest väga põnevast, arendavast ja emotsionaalsest ajast – lapse esimestest eluaastatest – ei jõudnud ma ausalt öeldes midagi kirja panna. Aga aeg enne seda ja praegunegi annavad ohtralt inspiratsiooni kirjutamiseks.

Edasi lugemiseks: