Madis Kõiv taotles teist, ta mõtles tabada viimset täpsust, ta võis oma raamatutes lehekülgede kaupa taga ajada, kas tol ammusel välistrepil Valgas oli viis tuhvi või siiski neli; kas kirjutuslaua lamp oli seal rohelise klaaskupliga või oli niisugune teises kohas; kas täditütar oli kõneldud hetkeks juba maale tulnud või tuli pärastpoole. Ta koorib mälu nagu sibulat. Mis oli enne, mis hiljem, mis samal ajal mujal, mis millest tulenes, mis võis mida põhjustada. Madis Kõivu loomingumeetodit võiks defineerida mälulaegaste täieliku tühjendamisena. Ta kütib viimast kui nüanssi sellise kirega, et tõmbab lugejat huvipidi temale võõra elu pisiasjadesse ja meeleoludesse. Olnud elu, mis üha kestab. Madis Kõiv saavutab ajapildi tagasiloitsimise sellises mõõdus, et ühel hetkel võib lugeja ära tunda Lootuse ja Kesk tänava nurga viiekümnendatel aastatel, ehkki tänavasilte pole näidatud ega Tartule vihjatud. Aga õhustik on selline, äravahetamatu. Tabamatu on tabatud.

Võib juhtuda, et hoopis mälu hakkab küttima mäletajat, muutub painajaks.

On igapäevane, et meenutaja jälitab oma mälu, ent võib juhtuda, et hoopis mälu hakkab küttima mäletajat, muutub painajaks, nõudes mingit otsust või lahendust, kriipsu alla tõmbamist. Selles võtmes võib näha ainulaadse loojanatuuri Ene Mihkelsoni loomingut. Ühest varase lapsepõlve kirgasjubedast mälupildist, ühest metsavendade fotost ja selle vaatamisel pillatud lausest hargnesid romaanid, mis tegelevad ühe suguvõsa, ühe rahva traagiliste sündmuste mäletamise anatoomiaga. Mis siis oli TEGELIKULT? Uurimise alla võetakse vanad kirjad, kunagised kõnelused, arhiivide peidikud ning ellujäänute seletused ikka ja jälle uuesti, mis aastast aastasse muutuvad ja moonduvad, küsija kahtlustustes koolduvad. Tegelikult oli tunnistajaid palju rohkem – tuul, kes mööda käis, sipelgad, kes pealt nägid, osalised, keda enam ei ole. Igal on oma vaatenurk, ja igast nurgast kõike ei näe. Ei mäleta, ei taha mäletada. Mida mäletada ei taheta, seda nagu polegi olnud.

Mida mäletada ei lubata, see säilib sügavkülmas. Nõukogude okupatsioon üritas hävitada rahva ühismälu: küll keelustati sinimustvalge värvikombinatsioon trükistes, riietuses, lavakujunduses; küll retušeeriti fotodelt kodanliku vabariigi lipp ja riigitegelaste näod; küll hävitati või suleti erifondi parem osa eesti kirjandust ja muudeti lindpriiks iseseisvusaja kultuuritegelased; küll tsenseeriti telesaateid, ajalehti ja tähtpäevakõnesid ning kuulati pealt jutuajamisi – aga võõrvõimul polnud jõudu vabaduse seemet hukata. Pool sajandit punast ajupesu ei loputanud rahva ühismälust välja teadmist iseseisvast Eesti Wabariigist.

Seda saame nüüd ise teha, meie ise saame arvata oma riigi olemasolu endastmõistetavaks, iseseisvuse ise seisvaks, me võime pidada aegunuks selle alusväärtusi, kuulutada kirjanduslikuks liialduseks (vana)vanemate laulva revolutsiooni, pilduda poriga rahva toonaseid kangelasi. Saab vaikida maha vastaspartei väärikad teod, saab karjuda surnuks oponendi veel lõpetamata laused, saab hakata uskuma omaenda tõeilustusi ja neid levitada. Saab võistlejaid unustada ajalookirjanduse ukse taha, nii et neid nagu poleks olnudki.

Friedrich Robert Faehlmannil on suurepärane eleegiline distihhon:

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.

Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.

Ülekohtused on järelpõlved, ilmtingimata. Neid ei huvitagi esivanemate rähklemised kodukamaral, sest maailm on kutsuvalt lahti ja too oli ju ammu-ammu.

Aga kui kaksikvärssi pisut pöörata? Eks ütle see, et siitilmast minnes saab kõik kaasa võtta, koguni oma nime. Selles teadmises on midagi lohutavat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid