Heidit Kaio: mu lemmikuid mõttemänge on kujutleda inimeste elulugudes, kui kaugel nad mingil ajahetkel olid II maailmasõjast
Kiiruse peale – mis on esimene märksõna Evelin Samueli kohta? Kas eurolaulik? Või Kristiina Heinmetsa kohta? Nad on mõlemad viimase poole aasta jooksul Eesti Naise kaanel olnud ja neid ühendab see, et nad sattusid 20. eluaastate alguses ehk pea lastena erakordse avaliku tähelepanu alla. Saatus veeretas nende teele väljakutse: varajane kuulsus defineeris neid avalikkuse ja ka nende endi jaoks üle kümne aasta, vahest kauemgi. Noorena ei oska sellest üle olla ega vastu hakata. 40. sünnipäeva ringis, mõni aasta sinna-tänna, hakkasid nad end uuesti üles ehitama.
Saatuse keerdkäikudest räägib ajakirja teinegi lugu, mille avapildil on Alo Mattiisen ja Jüri Leesment 1987. aastal, näpud võidukalt taeva poole. “Ei ole üksi ükski maa” on fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni üks tähtlugudest, mille sõnad kirjutas Jüri ja muusika Alo. Viimane lahkus meie seast 35aastasena, Jüri pusib 59aastasena, et nina vee peal hoida.
Sama ajakirja läbib veel üks joon. Kaks naist, Evelin Samuel ja Eva Luigas, meenutavad teineteisest sõltumatult, kuidas nende lapsepõlves oli teisest maailmasõjast möödas aastate hulk, mis oleks praegu tagasivaates käegakatsutav minevik. See on üks mu lemmikuid mõttemänge: kujutleda inimeste elulugudes, kui kaugel nad mingil ajahetkel olid ajaloo ühest rängemast ja traumaatilisemast sõjast. Sõja kuri vari ulatub minugi põlvkonnani. Õnneks mu lapsi puudutab see juba vähem.
Miks aga Evelinile ja Evale sõda meenub? Ilmselt ikka koroona, isolatsiooni ja maailma sulgumise pärast. Kindlasti raputasid laulev revolutsioon ja 1990ndate algus me elu alustalasid veelgi rohkem. Tookord aga võtsime seda enesestmõistetavalt, puudus võrdlus. Nüüd aga näib, et mida mugavamat elu elame, seda valulisemalt talume muutusi. Mis ei tähenda, et peaksime praegust olukorda naeruvääristama või vähem tõsiselt võtma.
Hoiame üksteist!