Kristi Rannus (44), Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent, Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht

Mäletan eredalt päeva, kui esitasin doktoritöö esimest korda komisjonile retsenseerimiseks. See oli 15. september 2014. Päev, mil ämmaemanda prognoosi järgi oleks pidanud sündima mu poeg. Olin selle nimel pingutanud, et saaksin enne sünnitust doktoritöö valmis. Sellest päevast on mul ka üks teine mälestus armina käe peal. Mõtlesin, et no nüüd on doktoritöö tehtud ja sünnituseni veel aega – teeks lõpuks ometi vannitoas remondi ära! Suure kõhuga, kohmakana sain esimese kümne minutiga sellise lõikehaava pöidlasse, et pidin EMOs laskma neli õmblust teha. Ilma tuimestuseta, sest keegi ei julgenud peatselt sünnitavale naisele valuvaigistit süstida.