Ma tahtsin armastust, naist ja abielluda – ja see juhtus!

Ma tahtsin kahte poega – ja ma sain kaks poega!

Kunagi ütlesin: annaksin ühe aasta oma elust, kui saaksin olla päeva New Yorgis. Ma tahtsin Ameerikasse – ja ma sain Ameerikasse.

Kõik tahtsid välismaale, näha seda, mis on teispool raudset eesriiet. Mina rääkisin nooruses, et hakkan komsomoliaktivistiks, siis saan välismaale. Või et hüppan ära ja lähen tööle raadiosse Vaba Euroopa. Need olid ainult sõnad, aga ma sain nii Ameerikasse kui ka tööle Vabasse Euroopasse,” võtab Jüri Leesment (59) kokku oma õnneliku ja õnnetu elu.

Tema eesmärgid on täitunud ja ometi võib ta pihtida, et on maailma õnnetuim inimene. Saatus on löönud teda ketiga, millest näkku ja seljale jäänud vorbid vaid armistuvad, kuid ei kasva kunagi kinni. Juhuslik peksasaamine koduukse ees põhjustas alatise terviserikke. Dramaatiline abielulahutus ja poja surm sandistasid hingeliselt. Arvuti kõvaketast saab uuendada või värskendada, kuid inimese aju ja hinge puhastada on keeruline, kui mitte võimatu.

Pinginaabriks Alo


„Kui tulin Jõgevale teise klassi, mäletan üht hästi pikka, suurte kõrvadega, endassetõmbunud ja veidi kummalist poissi, kes õppis hästi ja pahandusi ei teinud,” meenutab Leesment. „Ükskord aga hakkasime rääkima ja kolmandasse klassi läksime juba kindla teadmisega, et meist saavad pinginaabrid. Nii jäigi. Tundides lobisesime Aloga pidevalt, nii et meid pandi korduvalt lahku istuma. Kuid kuidagi õnnestus ikka uuesti ühte pinki kolida. Rääkisime kõigest: olevikust ja tulevikust, endast ja Eestist, spordist ja poliitikast. Mäletan, et viiendas klassis tahtis Alo saada astronoomiks ja mina laevakapteniks.”

Alo oli väga närviline. Seegi ei tulnud kasuks, et tema teismeeas vanemad lahutasid.

Klassivend Toomas Muru: „Olin Alo sõber ja kuulusin pigem „heade poiste” kampa. Jüri aga kuulus „pahade poiste” kampa, kelle kohta võiks pigem öelda varaküpsed, varakult täiskasvanud. Ta oli vägagi eneseteadlik noor mees, kes ei mahtunud tavapärastesse raamidesse. Ta ei astunud isegi pioneeriks. Kui me käisime punaste kaelarättidega, siis tema eelistas musta lipsu. Kindlasti mõjutas teda meie riigi ja rahva traagiline saatus. Põhikoolis oli meil klassivendadega isegi nõukogudevastane poisikeste organisatsioon, kus „peaminister” Jüri teistele poistele ministriameteid jagas. Stalini ajal oleks sellised lapsemängud võinud väga kurjalt lõppeda, kui oleksime vahele jäänud.”

Nemad Aloga olid Toomase sõnul alalhoidlikumad. Kuid kord laulsid nad keskkooli nääripeol venekeelset lastelaulu „Metsas kasvas kuuseke” NSV Liidu hümni viisil ja sellest tuli suur pahandus. „Jüri kuulus juba seetõttu „pahade poiste” ringi, et tal olid probleemid miilitsaga,” jätkab klassikaaslane Toomas. „Keskkooli alguses kaotas ta õppimise vastu huvi, kuid samas polnud ta tavaline kurikael, vaid kirjandushuviline. Jüri oli ka tugev spordipoiss, päris hea sprinter, kes käis trennis ja võistlustel. Alo pühendus rohkem korvpallile, kolmik- ja kõrgushüppele. Jüri ja Alo olid mõlemad vastuolulised tegelased. Alo oli väga närviline. Seegi ei tulnud kasuks, et teismeeas ta vanemad lahutasid. Ühtegi nädalat ei möödunud tal päevikusse märkust saamata. Alo ütles välja, mis mõtles.”

Neil päevil eelistas Alo sporti muusikale ja muusikakooli lõpetas ta üsna vaevaliselt. Kui klassivennad ei viitsinud matemaatika- või füüsikatundi minna, siis tehti poppi, koguneti Jüri juurde koju ja aeti juttu, laual mõned õlled või kuiv vein. 8. klassis visati Jüri esimest korda Jõgeva keskkoolist välja. Jüri: „Selle eest, et organiseerisime streigi ja meisterdasime loosungi „Lõpp bürokratismile Jõgeva keskkoolis”. Tegime petitsiooni, millele umbes sada õpilast, teiste seas paljud abituriendid, alla kirjutasid. Kuid paar kaaslast sattus liialt hoogu ja sellesse lisati lause, et nõuame ka Eesti Vabariigi aastapäeva, 24. veebruari tähistamist. See oli selgelt liig.”

Leesment saadeti õppima Vaimastvere kooli. Õnneks kestis Vaimastvere periood vaid kaks nädalat ja siis võeti ta taas Jõgeva kooli tagasi.

Kiirtee 66


Kui plaanid kunagi läände sõita,

siis reisi minu moodi, vali parim kiirtee,

66. teel ootab sind lõbus-paheline seiklus.

Umbes nii võiks tõlkida Nat King Cole’i ja Rolling Stonesi kuulsaks lauldud lugu maanteest, mis viib Chicagost Los Angelesse. Aastaid hiljem oli Alo ise Los Angeleses, istus mullivannis ja nautis elu…

Kuid 9. klassis muretses ta, et teda tahetakse ansamblist Vingal välja visata. Ka vanemate lahutus häiris teda, isa oli plaaninud abielluda teisega, kuid elas edasi vana pere juures. Keskkooli ajal jagas pikk Alo end korvpalli, muusika ja vanemate kartulipõllu vahel ning sellised valikud jäid seljataha alles konservatooriumis.

Muusikaline geenius avanes temas hiljem, see võis olla ka õpitud professionaalsus, pluss õnn tabada ajastu sotsiaalset närvi. Aastail 1979–1984 õppis ta muusikapedagoogika erialal konservatooriumis ja seejärel kompositsiooni erialal, mille lõpetas 1988. Ühel päeval andis lootustandev helilooja Erkki-Sven Tüür Alole üle ansambli In Spe juhtimise. Seegi asjaolu innustas ja sundis teda loominguga tegelema. Tartu levimuusikapäevadel tahtsid ju kõik end näidata.

Toomas Muru: „Alo üks silm oli sinine ja teine pruun ning tal olid suured kõrvad, mida ta keskkoolis varjas rokkari soenguga. Talle ennustati juba nooruses kuulsust, kuid tegelikult oli Alo lihtne Jõgeva poiss, kes kohanes Tallinnas vaevaliselt ja kaua. Alo traagika oli selles, et ta tahtis tunnustust klassikalise muusikuna, aga paraku läks ajalukku viie isamaalise lauluga. Ta pidi konservatooriumi lõputööna valmis meisterdama sümfoonia ja need laulud sündisid vahepalana sümfoonia tegemisele, et juhe kokku ei jookseks. Tema õpetaja helilooja Eino Tamberg on öelnud, et pealtnäha tunduvad need laulud lihtsad, kuid need on komponeeritud asjatundlikult ja maitsekalt.”

Üks põhjusi, miks Alo sai nii pikka aega muusikat õppida, oli rikas isa. Evald Mattieseni töö oli loomade varumine ja sellel elualal jäi nõukogude moodi üht-teist näppude külge. Sõiduautode ostmine, maja ehitamine ja laste koolitamine polnud selles peres probleem. Kui Alo ellu saabus Rita [Rätsepp], ostis Evald 1981. aasta suvel noortele Tallinna 7000 rubla eest kahetoalise korteri. Alo tegi oma raha eest remondi ja ostis ka 800rublase maki ja 100rublase klaveri. Kui Alo ema sai 1983. aastal autoostuloa, andis ta selle pojale ning Alo sai riikliku hinnaga osta Žiguli 2106, mida rahvasuus kutsuti Žiguli Luxiks. Ju seegi raha tuli Alo äriandega isalt.

Jüri Leesment: „Alo ja Rita elasid Pelgulinnas Aarde tänavas. Kuskil märtsis või aprilli alguses 1987 läksin Alo poole. Alo rääkis, et talle tehti ettepanek kirjutada Tartu levimuusikapäevadele ühislaul. Ütles, et tahab kirjutada fosforiidivastase loo, aga sellise, kus sõna „fosforiit” otse sees polegi, vaid on laiem üldistus Eesti kohta. Ja teatas, et mina pean sõnad kirjutama. Mõte meeldis, aga sõnu ma teha ei tahtnud. Soovitasin talle tõeliselt häid laulusõnade loojaid, Ott Arderit või Leelo Tungalt. Aga Alo ei jätnud jonni, öeldes, et „sind ma tunnen lapsest saati ja tean, mida sa mõtled”.

Alo tahtis tunnustust klassikalise muusikuna, aga paraku läks ajalukku viie isamaalise lauluga.

Istusin siis ühel päeval TPI arhiivis laua taga ja mõtisklesin, kes ja kuidas saaks Virumaad aidata. Meie ise, kõik koos. Pähe tuli eestiaegsete maakondade kujund, kes kõik Virumaale appi lähevad, ja fraas „ei ole üksi ükski maa”. Helistasin Alole ja talle meeldis see mõte. Ta andis fraasi pikkuse täpselt ette ning töö läks käima. Aega oli vähe. Alo hakkas lauljatega läbi rääkima, keegi ei öelnud ära!”

Lindistamine toimus linnahalli stuudios, kuhu kogunes Eesti rokkmuusikute paremik. „Jääb ikka nii, et Saaremaa näeb õhtupäikse õitsemist…” alustas Ivo Linna.

Ei ole üksi ükski maa


„Tol ajal oli ETVs kaks liikuvat kaamerat,” meenutab telemees Jüri Pihel laulu lindistamist. „Saate püsioperaator Toomas Jürgens haaras ühe neist kaasa, kooskõlastamata, ja suundus linnahalli. Raivo Lugima oli valgustaja rollis ja hoidis prožektorit. Kõik lauljad olid kohal peale Silvi Vraidi, kes oli tol hetkel suur staar. Tõnis Mägi õpetas seal Riho Sibulat laulma. „Ei ole üksi ükski maa” pidi kõlama saates „Noortestuudio pärastlõuna” saabuval pühapäeval – aga reedel keelati see ära.”

Noortesaadete peatoimetaja Kalev Vapper tunnistas, et ta pandi raskete valikute ette. Talle oli esitatud ultimaatum, kas ta tahab sõita suvel regatile või… Järgnesid rasked solvumised ja pisarad. Kuid sügisel käis Vapper Moskva kuulsas noortesaates Eesti perestroikast rääkimas ning selles saates mängiti esimest korda teleekraanil maha ka see laul. Mis omakorda tähendas, et laulu võis nüüd ka Eestis lindilt lasta.

Rahukontsert oli osa Tartu 9. levimuusikapäevade komsomoliprogrammist – nagu redis pealt veidi punane, seest siiruviiruline. Kumu oli levinud ja kultuuriministeerium oli laulu igaks juhuks ära keelanud. Tõnis Mägi, resoluutne vend, oli öelnud, et kui see lugu ära keelatakse, siis lõpetame üldse selle levimuusikapäevade pulli ära – tema enam lavale ei lähe. Siis mõtles keegi kõrgemal pool välja kavala kompromissi, et „Ei ole üksi ükski maa” lastakse esimese loona, kui publik alles koguneb.

Kontserdil olid kollastes särkides tudengid, kes kandsid fosforiidivastaseid loosungeid. Kui kontsert oli lõppenud ja rahvas ootas lisalugu, läks Alo ja lükkas juhtme taha ning laul läks kordusesse. Siis tõmmati ka loosungid uuesti uhkelt üles. Jüri Leesment: „Olin bändi liikmena seespool aeda. Kollastes särkides noored askeldasid suure, kolmele inimesele mõeldud loosungiga. Läksime koos lapseootel Rita ja tema sõbrannaga nende juurde, küsisime loosungi enda kätte ja kõndisime laulu saatel rahva eest läbi. See on ainus kord, kui ma ka ise loosungit „Fosforiidist saia ei saa!” kandnud olen.”

Rita Rätsepp: „Mul oli suur kollane kampsun seljas, poisid andsid plakati minu kätte – et rasedat ikka vangi ei panda. Tagantjärele on küsitud, kas kartsin ka. Aga mida ma kartma pidin?”

Viis isamaalist


Tõeline kuulsus saabus järgmisel suvel. „Kuskil detsembri alguses 1987 rääkisime Aloga esimest korda, et järgmistel levipäevadel võiks välja tulla uute isamaaliste lauludega,” meenutab Jüri Leesment. Alo ja Rita kutsusid Jüri koos tema naise Merikesega enda poole, et saabuvat 1988. aastat vastu võtta. Nad olid ostnud sügisel Rahumäele Vabaduse puiesteele korteri, kus Alo oli usinalt remonti teinud.

Klassivend Toomas Muru: „Jüri laulutekstides, aga ka luuletustes on näha varasemaid kirjandusloo jälgi ja kultuurikihte. Ta luges väga palju luulet, suur hulk luuletusi oli tal peas, kõik see mõjutab ja nii see peabki olema. Kuid Jüri on luuletaja, kellel on oma isiklik lugu ja sentiment.”

Kord pidi Jüri kirjutama Anne Veskile lauluteksti, sest Jaak Veski ei viitsinud ja vastas tema vastuväidetele: „Oskad küll.”

„Tekstide kirjutamise aegu töötasin lauluväljakul Tallinna puhkeparkide direktsioonis,” meenutab Jüri. „Ühes merevaatega toas koos Jaak Veski ja Sulev Kuusikuga. Jaak Veski oli Anne Veski esimene mees ja enamiku tema hittlugude sõnade autor. Jaak oli küll alkohoolik, aga väga andekas ja tõeline härrasmees. Ta sõitis taksoga tööle ja taksoga töölt ära otse Olümpiasse või Virusse. Jaak oli asutuse kunstiline juht, ta võttis tööle jõudes telefoni ja ajas paari tunniga ära nii palju asju nagu kümme inimest terve päevaga. Ükskord pidin ma ise Anne Veskile lauluteksti kirjutama, sest Jaak ei viitsinud ja vastas mu vastuväidetele: „Oskad küll.” Lugu kõlas ETVs vana-aastaõhtul. Ma jäin ka ise mõne reaga rahule – „Pärl ei sünni ju selleks ilmale, et ta saladus pilku kaoks, ta ei avane inimsilmale”.”

Hetked linnahallis


1. mail 1988 korraldati Tallinna linnahallis töökollektiivide liidu üritus, kus esinesid ETV tollased populaarsemad saatejuhid, kes võisid kutsuda igaüks ühe külalise. Vahur Kersna, kes oli Aloga sõbraks saanud ja tundis Jürit juba ülikooli ajast, kutsus Jüri. Viimane oli oma traditsioonilisel kevadpiknikul kõvasti julgust kogunud. „Sai jah sel üritusel peetud oma esimene ja ainus isamaakõne,” tunnistab Leesment. „Tolleks hetkeks oli valmis ja lindis kaks isamaalaulu: „Mingem üles mägedele” ja „Eestlane olen ja eestlaseks jään”. See oligi esimene kord, kui need kaks kõlasid. Kogu saal tõusis püsti, meeletu aplaus! Aga enne veel sain ma sõna ja ütlesin lavalt, et „meie põlvkonna eesmärk pole mitte mingi isemajandav Eesti, vaid täiesti iseseisev Eesti Vabariik, ning praegune valitsus peab viivitamatult tagasi astuma”. Taas meeletu aplaus. Alo pidi end lolliks vihastama: „Mida sa, tõbras, tegid! Nüüd on raudne värk, et need laulud keelatakse ära ja neid ei saa Tartu levipäevadel esitada.”

Võtsime õhtul napsi ja leppisime ära. Nagu alati. Jõudsin siis koju ja öösel kell kaks kõlas uksekell – mis nüüd? Ukse taga seisid kaks psühholoogi, vana sõber Riho Nassar, tollal aktiivne tegelane Võru noortekolonnis, ja Mait Raun, kellega varsti samuti sõpradeks saime. Mõlemad rääkisid segast juttu, et sõitnud kutsika ehk marsruuttaksoga koju ja kogu marsa oli arutanud, et Leesment pannakse nüüd kindlasti kinni.

Plahvatuslik 1988


Kevadisel päeval, 14. mail Tartu lauluväljakul kanti esimest korda ette viis isamaalist laulu. Rahva hulka ilmusid eikusagilt sinimustvalged lipud. Eesti NSV kommunistliku partei liidri Karl Vaino tagasikutsumiseni Moskvasse jäi kolm nädalat. Üritusest oli vapustatud „kogu progressiivne inimkond”. Juba prooviperioodi koos In Spe ja Kiigelaulukuuikuga on Ivo Linna nimetanud puhastustuleks, milles taheti põleda.

Kiigelaulukuuiku laulja Siiri Siimer: „Proove tegime nii, kuidas võimalik oli, kaks-kolm korda nädalas. See oli meile üks paljudest asjadest, millega tegelesime, ja selle tähtsus ja suurus selgus alles hiljem.”

Jüri Pihel: „Viis isamaalist oli programm, mantra, seda jäädi uskuma. Levimuusikapäevadelt võtsime lindi kaasa, monteerisime mõned sinimustvalged lipud fookusest välja ja lasime järgmine päev „Noortestuudio pärastlõunas” eetrisse.”

Suvetuuri lõppkontsert oli plaanitud 11. septembriks Tallinna lauluväljakul. Sellest kujunes laulva revolutsiooni kulminatsioon ja Rahvarinde sügispealetungi algus, millega liikumise juht Edgar Savisaar raius teed peaministri tooli suunas, kus ta 3. aprillil 1990 võidukalt maandus.

Jüri Leesment: „Lauluväljakul kogunes väidetavalt ligi 300 000 inimest. Tegelikult polnud mul plaanis sinna üldse minna – Takja talus oli sel nädalalõpul kartulivõtmine. Kuid lauluväljaku direktor Rita Mägar veenis mu ära, seletades, et pean seal ilmtingimata olema. Eks ma siis läksin. Aga juba minek oli ülivõimas. Tundus, et kogu linn liigub lauluväljaku poole katkematus inimkolonnis.”

Kui keegi otsib viie isamaalise laulu muusikalisi eeskujusid, siis tasub esimesena kuulata Inglise progebändi Emerson, Lake & Palmer lugu „Fanfare For The Common Man”.

Järgmise aasta levimuusikapäevadel üritas Alo korrata edu koos Henry Laksiga, kuid rahvas oli tuim ja ilm kehv. Edaspidi tuli leppida saatusega ja kohaneda iseseisva Eestiga. Jüril läks see veidi lihtsamini kui Alol. Laulev revolutsioon oli võitnud, kuid dividende laulukirjutajatega ei jagatud.

Intermeedium mädamunaga

Aivar Mihkelson, Jõgeva “pahade poiste” gängi liider

1976. aasta sügisel läksid neli Jõgeva kesk­kooli õpilast kultuurimajja, et paluda tollaselt Jõgeva kultuurimaja direktorilt Harri Hannulalt luba kultuuri­maja ruumes maja võimenduse ja pillidega musitseerida. Tulevase ansambli algkoos­seisus olid Harry Ilves (laul), Aivar Mihkelson (kitarr), Margus Mitt (trummid) ja Vallo Vallimäe (bass). Kuna kultuurimajas ei tegutsenud tol ajal ühtegi ansamblit, saadigi luba proove alustada. Selles koosseisus tegutseti paar kuud. Ühes proovis juhtus intsident, kus üks vanem pillimees viskas poisse mädamunaga. Eesmärk oli nende bändi­tegemisele joon alla tõmmata. Pärast juhtunut lahkuski ansamblist Vallo Vallimäe ja Harry andis ülejäänutele teada, et soovib laulmise asemel hoopis bassi mängida. Tuli leida uus solist. Aivarile meenus naabripoiss Raul Vaigla, kes oli poistele vahel klaveri saatel laulnud. Raulist saigi uus laulja. Mõne aja pärast andsid Harry ja Margus teada, et neil on klassivend, kes mängib väga hästi klaverit. Nii kutsuti ansamblisse Alo Mattiisen.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul