KUULA | Annika Laats: Inimestele headuse ja valguse jagamine peegeldub neist tagasi.
Annika Laats on Risti koguduse õpetaja ning Tallinna Lastehaiglas hingehoidja. Tema teekond vaimulikuna on ääristatud hingesoojuse ja armastusega Jumala vastu. Naisena aga heitlikke hetkedega noore emana, vajadusega olla naisena tugev ja mõistmisena, et headust on vaja jagada kõigile.
Annika räägib, et aastatega on tal välja kujunenud süsteem, mille keskmes on logistika, sest Risti kirik asub tunnise autosõidu kaugusel kodust. Annika naerab, et alati pole kõik hästi välja tulnud. „Minu ema on ungarlane. Jõulud on olnud püha, kus ungari perenaised panevad kodukaunistuses ning peolauale oma parima välja! Ema sai suurepäraselt hakkama töö kõrvalt kõigega. Tagant järele mõeldes, siis ilmselt eelnes tal jõuludele mitu magamata ööd. Mäletan esimesi jõule, kui olin 22 aastane noor ema. Minu esimesed jõulud perenaisena. Tahtsin olla ema moodi. Soovisin panna akna ette panna punased kardinad enda heegeldatud valge pitsiga. Heegeldasin peenikest pitsi vastsündinud beebi ning söögitegemise kõrvalt. See oli paras stress ning tagantjärele paneb mõtlema, mis on siis oluline…“
Annika tunnistab, et tänavu tuleb seoses mitmete piirangutega ühe jumalateenistuse asemel läbi viia kolm. Jõule saab kodus tähistada alles 25nda detsembri õhtul. 15 aastaga väljakujunenud perekondlik režiim on segi paisatud. Annika naerab, et sellel aastal on ta välja valinud poeletilt eelküpsetatud lihad ning pärmitaignast valmib jõulusai päev enne. Vaimulikuna saabub tema jaoks rahulik aeg 26ndal detsembril, siis armastab ta käia Sutlepa kabelis jutlust kuulamas.
Annika meenutab, et on olnud ka väga raskeid aegu: „Algaja kirikuõpetaja rollis äsja lahutatu ning kahe väikese tüdrukuga üksi olles saatis ema Cargo saadetisena Tallinnast Tartusse maitsvad lihad ja imelise ungari kapsad. „Olen alati tundnud oma ema hoolivust jõulude ajal, aga ameti tõttu ei saa ma ema külastada jõulude… “
Annika ütleb, et vaimuliku amet ei ole soopõhine ja naisvaimulik on Euroopas pigem tavaline, kui erandlik. Jõuluõhtu jumalateenistusel ma kindlasti mõtestan naisena Maarja rolli teistmoodi, olles ise kolm last sünnitanud. Olla lapseootel ning otsida kohta, kus laps ilmale tuua... Mehed mõistavad kindlasti Joosepi rolli rohkem.“
Annika analüüsib ausalt oma tööd hingehoidjana: „Inimesena mõtlen, et põgeneksin keerulisest olukorrast, sest ma ei oska teisele inimesele midagi mõistlikku öelda. Teinekord lihtsalt olen olemas ja vaikus on see, mida inimene vajab. Tunnet, et temast hoolitakse.“
„Minu töö on jagada inimestele headust ja valgust, see peegeldub mulle tagasi. Headuse sõnum tuleb minule inimestelt tagasi jumalateenistuste kaudu. Jumal on minu jõu allikas, laadimisjuhe, olen temaga pidevalt ühenduses, antenn minu jaoks. Jeesus ütleb, palvetage lakke! Ja kui on raske hetk ees, siis tean, et Jumal annab jõu ja tarkuse, mida öelda inimestele hetkedel kui neis on see sügav kurbus või piiritu rõõm.“
Annika näole tuleb lai naeratus, kui ta räägib oma lastest. „Ma olen tohutult õnnelik, et olen ema! Me ise ei saa aru, millised me oleme emadena aga peegeldused tulevad tagasi täna tütardelt Eks lapsed on pidanud olema minu elu sees. Hädakõnesid tuleb ikka ööpäev läbi ning kurbus aega ei vali. Samuti lahkub inimene siit ilmast kui Jumal ta ära kutsub! Loomulikult on ka mul olnud dilemma, kas olla ema või panna töö esimeseks! Olen õppinud ennast jagama. Püüdnud endale meelde tuletada, et lapsed ei ole minu omad, vaid on Jumala omad, nad on isiksused, kes on antud meie hoolde! Nad on väga iseseisvaks kasvanud. Samuti abikaasa saab aru minu tööst, sest muidu ei saaks me abielus olla, kui ta ei mõstaks minu töö sügavust.“
Kuula ajakirja podcasti Annika mõtetest naisena Eesti ühiskonnas ning olulistest hetkedest tema elus.
