Sandra räägib, kuidas ta eelmise aasta augustis kukkus vaimselt ja füüsiliselt kokku. „Ületöötamisest, kuigi ma armastan oma tööd. Mul oli ühe aastane laps, kes nõudis tähelepanu.“ Sandra jutustab, kuidas päästikuks sai üks pulmakäik, kus sai mõnusalt pidutsetud. Kaks päeva hiljem hakkas Sandral paha ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ta tundis, kuidas iga tunniga läheb järjest halgemaks. Sain aru, et pean midagi muutma. Lamasin kolm päeva voodis, lihtsalt lamasin, kellegagi ei rääkinud.
Enda kogemusele tuginedes uurib Sandra psühholoogilt, et kuidas aidata lähedast, kel võib kahtlustada mõnd hingelist probleemi.