Aasta siis oli 1993 | “Mandrilt tulijale jääb küll mulje, et ilma naisteta Kihnu ära ei elaks"
“Kihnu memm kõplab põllul kartuleid, villane kört seljas. Sadamakail ootab miniseelikus koolitüdruk.” Nõnda kirjeldas kirjut Kihnut toonane peatoimetaja Aimi Paalandi.
Muhe foto märgib 1993. aasta juunit, kui Eesti Naise toimetus kaubapaadiga Kihnu seilas. Et lugejatel külas käidi, oli argine asi, ajakirja käsutuses oli Volga koos autojuhiga. Mis neil kohtumistel tehti?
Toonane toimetaja Hille Karm meenutab pea 30 aasta tagust väljasõitu nii: “Korraldasime ajakirjateemalisi viktoriine ja vastasime uudishimulikele küsimustele.” Säärastest vestlustest koorus tuumakaid teemasid.
Ka Kihnu-reisist ilmus rida lugusid, millest poevad hinge saarenaiste portreed. Hillel on eredalt meeles vaprad Kihnu vanaemad, kes “oma tütarde või miniatega olid saanud perepeadeks ja vaatamata saatusele suutsid olla ikka päikeselised. Paljud noored mehed olid kas mandril või... Kihnu surnuaias.”
1993. aasta Eesti Naise artiklis kirjeldas ta üsna samamoodi: “Mandrilt tulijale jääb küll mulje, et ilma naisteta Kihnu ära ei elaks. Mehed, need rasked mehepojad on kerged mere loksutada ja märjukese meelitada. Kihnu rool on naiste käes. /---/ Surnuaed, kuulsa Kihnu Jõnni rahupaik, on täis vähem kuulsaid jõnne. Mehepoegi, kes läinud parimas eas. Noori naisi läinute seas ei märka.
Aga ühe pika elu elanud Kihnu naise hauakivil seisab: Olgu muld sulle kergem, kui oli elu.
“Eks ole nutetud küll juba,” ütleb Metsa talu Anni, kohendab rätikut peas ja tal on rõõmus nägu ees.”
Kahele lausele, mis selle ajakillu alguses kirja pandud, kirjutas Aimi Paalandi jätkuks kolmanda: “Kihnu memm kõplab põllul kartuleid, villane kört seljas. Sadamakail ootab miniseelikus koolitüdruk. Igaühel oma elu elada.” Nii on – ja igaühel oma lugu rääkida. Oleks vaid, kes kuulaks.
Massakas on ilmselt üks tuntumaid kihnukeelseid sõnu ja tähendab mandriinimest.