Seoses isikliku elu keerdkäikudega kõnetas mind lugu abielulahutusest, mis annab mõlemale osapoolele eluga edasi minemiseks selgema sihi. Jah, ühine minevik on hindamatu – lapsed ja lapselapsed, samad naljad, muusika, peod sõpradega. Samuti unistus koos reisimisest, vananemisest. Kolm korda abiellunud Mihkel Raud ütleb: “Usun siiralt, et päev, mil su lahutus jõustub – vahet pole, kas juriidiliselt või sisuliselt –, on uue ja parema elu algus, kuigi selle mõistmine võib võtta aega.” Elamiseks on julgust vaja. Lõpetada vinduv suhe enne, kui see muutub inetuks ja mängu tuleb kolmas osapool, on kingitus kõigile. Eriti lastele. Neile on olulised vanemad, kes saavad hästi läbi, mitte asjaolu, kas nad jagavad magamistuba.

Ainukordne on ajakirjas ka ühe Eesti silmapaistvama kunstniku Ülo Soosteri esimese armastuse lugu, mis seni pole avalikkuseni jõudnud. Hiljuti linastunud filmist on see välja jäänud. Samas ei puuduta sellised detailid mitte ainult üht perekonda, vaid on osa kultuuriloost.

Suvel, mil koroonapiirangud küll lõdvenesid, aga kaugemale välismaale ei saanud minna, käisime sõbrannadega Riias. Muu hulgas ka kunstimuuseumis, kus meid võlus fotoprojekt, kus kauni naise büsti on pildistatud iga kümne aasta tagant. Esmalt 18aastasena, seejärel 28-, 38-, 48-, 58- ja 68aastasena. Geniaalne! Arutlesime sõbrannadega pikalt naise keha muutumise üle. Millal see on kõige kenam ja ega ometi vananemine meie enda peades mängi suuremat rolli kui tegelikkuses. Fotoseeria jõudis nüüd ajakirja koos 87aastase Läti fotograafi Gunārs Binde Eesti Naisele kirjutatud kaassõnaga.

Seljataha on jäämas raske koroona-aasta. Liikumispiirangud on muutnud üksikud inimesed veelgi rohkem eraldatuks. Märgake neid ja võtke aega rääkimiseks.

Ilusat aastavahetust!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena