Liisa Oviir on võtnud fookusesse pereõiguste esindamise ning kinnitab, et iga naine peaks mõtlema eelkõige sellele, kuidas seista ise oma jalgadel. Oskus võtta vastutus enda elu eest on tema jaoks oluline nii naisena, paarisuhtes kui ka emana. Õnnelikuks saame ennast ise teha, see on osa vastutusest enda ees, aga ei tohi teha haiget kolmandatele osapooltele. Säilitada tuleb väärikus ja lugupidamine ennekõike iseenda vastu.

Perekond on Liisa jaoks kõige olulisem – tema tugi ning energia ammutamise koht. Armastus jõulude vastu saatis Oviiride perekonda juba sügaval nõukogudeajal, kus pühi tähistati akende ette tõmmatud paksude kardinate taga. Oskuse luua kojusoojust ning rahu on Liisa pärinud oma emalt, kuigi möönab, et kokakunsti ta samaväärselt ei valda.

Liisa suurimaks kireks on jalutada looduses: “Jalutan rabas erinevaid aastaaegu nautides. Elan kohas, kus saan oma kodu katuselt nautida päikeseloojanguid – naudin nende erinevaid värve ja iga korra kordumatus on külgetõmbav.“ Ka on Liisa hobiks kivide kogumine. „Ükskord ostsime reisil olles juurde lisakohvri, et saaksin leitud kivid kodumaale tuua. Igal kivil on oma lugu ja minu jaoks tihti ka emtsionaalne tähendus. Lemmikud on südamekujulised kivid.“

Liisa kinnitab, et tema tuntud perekonnanimi ja sarnane kõla Liisa ning ema Siiri nime vahel on kaasa toonud positiivset segadust. Ta kõneleb: „Meenub üks lõbus seik, kui läksin ministrina avama turismimessi ja lavalt hõigati välja, et avakõne peab Siiri Oviir. (Naerab.) Läksin lavale ja ütlesin, et ema asub siit 15 kilomeetri kaugusel, aga ma peaksin kõne siiski Liisa Oviirina. Minu jaoks on armas selliseid hetki meenutada.“

Kes on Liisa lemmikluuletaja ja millised raamatud on teda inspireerinud erinevatel eluetappidel? Mis on Liisa salahobi, mis loob eufoorilise eneseületamise hetke? Millised on perekonna jõulutraditsioonid? Ja loomulikult – kuidas säilitada naiselikkus ambitsioonikate ühiskonnas, pidades pigem mehelikke ametikohti?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid