„Lapsed läksid just ära, oli mai lõpp, juuni algus. Ja ma tegin akna lahti – kõik aknatagune oli lillasid sireleid täis. Ja ka valged külaroosid pisikesed. Istusin seal ja see mõjus nii, et ma sain aru, kui väga vähe on inimesele vaja. On see võimalik, ma mõtlesin – et avad akna ja see kõik on sul seal ilusti raamitud aia sees. Terve aed täis margareetasid ja meelespäid. Ja teate,” sõnab Maria, „uues kohas ma sain aru, mis asi on vaikus. Õismäel oli kohe kuulda, millal puur välja võeti – kõike kuulsid.”

Pärast kauaaegse elukaaslase Aarne Üksküla surma kolm aastat tagasi polnud kodu Maria jaoks enam endise tähendusega, ja Maria otsustas sealt ära kolida.

Jaga
Kommentaarid