RAAMATUD
Age Oks, Doris Kareva
“Liblikalend”
Pilgrim
Kõigepealt on see raamat lihtsalt väga ilus. Seda tahaks lehitseda, kindad käes, et mitte rikkuda minimalistlikku habrast graatsiat, mis hõljub Stina Kase fotode, Doris Kareva tekstide ning Age enda mõtete ümber. Lühidalt kokku võttes on see poeetiline sissevaade ühe priimabaleriini saamisloole, tööle, pühendumusele ja salapärale, mis seda kaunist elukutset saadab. Lisaks balletifännidele võiks see raamat olla ka n-ö kohustuslik kirjandus väikestele tüdrukutele, kes ise kunagi liblikana üle lava lennata ihkavad.
Graham Greene
“Armastusloo lõpp”
Tõlkija Mihkel Loodus Postimees Kirjastus
Armulugu süttib, leegitseb ja kustub... või jääb miilama, kas ühe, teise või hoopis kolmanda või kõigi kolme hinges. Paraku on igas faasis omad tõusud ja mõõnad, pea- ja kõrvaltegelased. Minategelase küüniline ja samas kirglik loomus ning suhted armastatud naise, tolle mehe ja teiste tegelastega on mõtlemapanev ja nauditav lugemine.
Kätlin Kaldmaa
“Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”
Hunt Kirjastus
Minategelane rändab koduses kolmnurgas Eesti-Island-Kreeka. Kus ta on külaline või turist ja kus omainimene, sõltub loost. Proosateksti põimuvad luulerütm ja proosaluule. Eesti keelde on pikitud väljendeid kreeka, islandi ja inglise keelest ning värskeid omasõnu. On see kokku nüüd reisikiri, päevik või fantaasia, eks selle üle võib iga lugeja ise otsustada. Raamatut kaunistavad Hanneleele Kaldmaa graafilised miniatuurid. Teos kindlustab poeetilise pooltunni sulnist lugemismõnu.
Christina Dalcher
“Vox”
Tõlkija Hedda Maurer Postimees Kirjastus
Õnneks on see raamat esialgu vaid utoopia. Või düstoopia või mis iganes muu tulevikuline väljamõeldis. Sest ühiskond, kus on kehtestatud seadus, et naistele on lapsest saadik lubatud päevas vaid 100 sõna, mille ületamisele järgneb elektrilöök, on isegi fantaasiana talumatu. Tunnistan, et piilusin juba raamatu keskpaigas ära viimase peatüki, et saada pisutki lootust kui mitte õnnelikuks, siis vähemalt lootusrikaks lõpuks. Sest ehkki eesti lugejale on see lugu esialgu vaid fantaasia, ei või siin maailmas tegelikult enam milleski kindel olla.
Martin Algus
“Tagamaa”
Varrak
See novellikogu võiks sama hästi olla ka romaan, sest novellide tegevuspaik – Vooremaa hingemattev loodus –, juhtmotiivid ja isegi mõned tegelased korduvad loost loosse läbi saja aasta. Autor paneb oma lugude kangelased keerukatesse olukordadesse ning sunnib neid lahendama situatsioone, mis meile on juba ajaloost tuttavad. Tajutav on autori stsenaristi- ja dramaturgikogemus lugude meisterlikul ülesehitamisel ja tegelaskujude loomisel.
AJALUGU
Juhan Maiste
“Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg”
SA Anija Mõisa Haldus
Kaante vahele on saanud Anija mõisa värvikirev lugu. Tegu pole lihtsa ajaloolise ülevaatega, vaid poeetiliselt esitatud nägemusega mõisast kui looduse ja inimese koostöös sündinud tervikust. Romaaniväärilise loo alguses seisab keskaegne vasallilinnus, millest alles hiljuti avastati müüride ja ahju jäänuseid. Aja jooksul on Anija olnud mitme aadlisuguvõsa – Soye, Staël von Holstein, Ungern-Sternberg jt – kodu, 18. sajandi mõisahoones on jõudnud tegutseda kool ja isegi sovhoosikontor. Kaunis kujunduses ja rikkalikult illustreeritud teos on suurepärane visiitkaart nii Anija mõisale kui ka laiemalt Eesti mõisapärandile.
Inna Jürjo, ajaloolane
ENESEABI
Zane Zusta, Diāna Zande
“Prussakad minu peas. Lood naistest”
Helios
Ladusas kõnepruugis lood on ajuti argised ja mõnikord ka päris erilised – kuid äratundmist peaks siit leidma igaüks. Miks on nii, et meie, naised, kipume sageli üle mõtlema ja probleeme oma peas selliseks sasipuntraks keerutama, et pärast ei mäletagi enam, millest kõik algas. Ma ei ole hea ema; mehi ei saa usaldada; keegi ei armasta mind... Neile ja muudele sundmõtetele vastuseks saadavad raamatu autorid ülemuretsejale armastusväärse kirja, kus seletavad lahti puntra algpõhjuse ja soovitavad vaatenurki, mis aitavad destruktiivsetest mõtetest lahti saada.
Tiina Väljaste, ajakirjanik
