"Mulle öeldi, et lapse süda enam ei löö. Kõik kukkus kokku, olin nagu halli pilve sees. Ja pidin sünnitama surnud lapse..."

Katkenud rasedus teeb valu naise kehale ja vaimule. “Ma olin ema, kellel pole last,” meenutab Ave. Need rasked lood on räägitud lootuses, et kellelgi hakkab sest kergem.

Raseduse katkemist kogevad paraku paljud pered. Eri uuringute põhjal katkeb 50–70% kõikidest rasedustest, enamik neist nii varajases järgus, et lapseootust polegi tuvastatud.

Pere, kes kaotab lapse enne sündi, leinab oma kadunud tulevikku. Võib tunduda, et oma murega ollakse üksi – lohutavaid sõnu on raske leida ka kõige lähematel. Kummitada võivad süüme­piinad – “Kas oleksin saanud midagi teha, et seda vältida?” – ja hirm: “Mis siis, kui järgmine kord läheb samamoodi?”

Abi võib olla psühholoogist, nõustajast või hingehoidjast, kuid tröösti pakuvad ka saatusekaaslaste lood. Esimene neist, Piret, julgustab leinavaid paare: “Et suhe püsiks, tuleb omavahel rääkida sellest, mis juhtus!”

“Minu poeg oleks kahe ja poolene.”

Piret (28)

“Mul oli musterrasedus,” alustab Piret. Ei mingit iiveldust ega nurinaid! Tähtajaks, mil ta oma pojaga kohtub, arvati 30. juuni. “Veel 22. juunil peksis laps kõhus nii jõhkralt, et mõtlesin, et ta tuleb läbi kõhunaha.”

Kui algasid valud, sõitis Piret haiglasse ja seda, mida ta kuulis, on rääkida raske...