Kui ma 22aastaselt oma esimesele töökohale asusin – pioneerilehte Säde –, siis sagisid seal tähtsate ajakirjanike seas koridorides ringi ka mõned rõõ(m)sad lapsed. Need olid Sädeme kooliõpilastest korrespondendid, kes käisid tubade vahet või ajakirjandus­maja kohvikust Moskva saiakesi toomas ikka jooksusammul.

Üks nende seast oli Kristjan. Tema liikus vähe kaalukamas tempos, sest tema õlal rippus kallis kaamera. Kristjan oli Sädeme noor fotokorrespondent, pühendunud päevapiltnik juba siis. Märkimisväärne, et ta nii noorelt oma kutsumuse ära tabas! Selles mõttes oli ta õnnelik mees.

TIINA, tegevtoimetaja