Ma olen vaid ühel korral näinud närvis ja ebakindlat Marika Vaarikut: see oli vestlussaates “Plekktrumm” 2016. aastal. Kas oli otse-eeter ebamugav olukord või hõljus õhus mingeid aimatavaid ohumärke koduteater NO99ga seoses – igatahes oli mul teleka ees tunne, nagu tõmbaks keegi nüri kriidiga tahvli peale jooni, ja lõpuks ma ei suutnudki seda pauside ooperit lõpuni vaadata. Mäletan end tol korral mõtlevat, et Marika oleks pidanud ütlema pigem ei. (Sel hooajal teeb näitlejanna kaasa Von Krahli teatri samanimelises etenduses “Pigem ei”, mille on lavastanud Juhan Ulfsak.)

Nüüd, neli aastat hiljem istume Marikaga Von Krahli teatri hubases tagatoas, teetassid nina ees auramas, ja mul on südamest hea meel, et ta sel korral ikkagi jaa ütles.

Millest siis räägivad kaks enam-vähem ühevanust naist, kelle töö sisaldab pidevat nähtaval ja publiku silme all olekut ning eeldab seega armutut võitlust vormispüsimise nimel?

Kõigepealt räägivad nad ikka va-nu-sest.

Edasi lugemiseks: