"Algul mõtlesin, et 25aastaselt pean kindlasti lapsed saama. Siis tõstsin piiri 27., siis juba 30. eluaasta peale..."

Kui vanemale generatsioonile tundus loogiline, et 20.–30. eluaastates luuakse juba pere ja kasvatatakse kallimaga ühiseid lapsi, siis tänapäeva noorte jaoks see nii iseenesestmõistetav pole. Piirid on lahti, võimalusi lõputult ja nii võibki ka kümme aastat pärast keskkooli lõppu tunduda veel liiga vara juuri alla ajada.

Marit* (30) tõdeb, et unistas terve teismeea sellest, et leiaks ometi enda kõrvale selle õige, kellega pere luua. Igasugu kavalere oli tema elus küll ja veel, aga suhtlemine kippus ühel või teisel põhjusel lörri minema ning nii oli ta veel 25aastaseltki ainus naine sõpruskonnas, kellel polnud elus ühtegi korralikku suhet olnud. “Kuna olen lootusetu romantik, ei andnud ma väga kergesti alla, aga kui lõpuks andsin, tuli mu ellu praegune elukaaslane Tarmo, kellega oleme koos olnud üle viie aasta,” räägib ta. 

Viis aastat kooselu tähendas praeguste 50. eluaastates inimeste jaoks sageli, et koos kasvatati juba vähemalt üht last, ilmselt oldi ka abielus. Neid noori ühendavad aga eelkõige kodu­laen ja lemmikloom. “20ndate alguses mõtlesin, et 25aastaselt pean kindlasti lapsed saama. Aga Tarmoga ma kohtusingi alles selles vanuses. Mäletan, kuidas tõstsin piiri 27., siis juba 30. eluaasta peale, ja nüüd olen otsustanud piire enam mitte seada,” nendib naine. “Oleme arutanud, et äkki peaks kondoomi kasutamisest loobuma ja proovima, aga iga kord, kui asjaks läheb, löön mina põnnama."