Heidit Kaio: kirjasõnast on saanud peamine vahend uute suhete loomisel
“Kuidas sa naisi ära räägid?” küsis tuttav Mihkel Raualt. “Ei räägigi,” vastas tema. "Ma kirjutan.”
“Kirjutad naised ära?” ei suutnud too oma kõrvu uskuda.
Daamid ja härrad, lavale astub ajakirja uus kolumnist – Mihkel Raud!
Mihkel kirjutas kolumne ajakirjale Pere ja Kodu, kui olin seal peatoimetaja. Need olid viimistletud ja vaimukad – alguse, kulminatsiooni ja lõpuga. Alati oli puänt. Nüüd siis kohtume uuesti Eesti Naises. Mihkel jutustab, kuidas ta sebib naisi kirjutades, mis näib vanamoodne.
Võib tunduda, et sotsiaalmeedia ja Messenger hävitavad nõtke suhtluse, viivad selle lühendite ja emotikonide tasemele. Vastupidi, kirjasõnast on saanud peamine vahend uute suhete loomisel. Kui 1990ndatel tutvuti eelkõige töökohtadel, siis nüüd valdavalt internetis. Neil, kes oskavad end kirjasõnas vaimukalt ja intelligentselt väljendada, on ka suurem tõenäosus skoorida. Emotikonide mitmekülgne kasutamine viitab aga mängulisele loomusele, väidavad tänapäeva kultuuri uurijad.
Naises peab olema paras annus punki ja see ei tohiks vanusega hääbuda, ütleb armastatud näitleja, ajakirja kaanekangelane Marika Vaarik. Olen mõelnud samamoodi. Enda suhtes tuleb säilitada kõrvalpilk ja nullida hetk, mil hakkad ennast liiga tõsiselt võtma. Ei suuda nalja visata või muutuvate olukordade limbot läbida. Nagu Marika jutust selgub: just vaim peab püsima otsiv ja analüüsiv.
“Ma olen pidevalt kultuuridevahelises konfliktis,” tõdeb Yana Toom, kelle ema eestlane ja isa venelane. Yana on mindki võlunud, sest ta pole kellegi vastu, vaid kellegi eest. Ajab oma asja kirega, jõuliselt. “Leian, et on inimesi, kellele meeldida on häbiasi,” ütleb Yana.
Eks igaühel ole oma nõrgad kohad ja mulle ei meeldi koristada. “Pole minu stiihia!” nagu üks sõber armastab öelda. Liis kirjutas ajakirja loo koristamisest. Asju tuleb ka ära visata – mõeldes esmalt, kas nende säilitamine teeb õnnelikumaks, ja kui ei tee, siis kaasas ei kanna. Vaatan kodu selle pilguga üle.
Nautige ka jõulukuud!
