Aasta siis oli 2006. „Olin kolmandat korda rase ja täispaks – mõtlesin, mis ma sinna Lapimaale üldse selga panen?!"
Kõik algas naabrite küllakutsest. „Selle sõidu korraldas meile Soome turismiarenduse nõukogu,” meenutab toonane moetoimetaja Eda Allikmaa*. „Helsingist Lappi, ligi 1000 kilomeetrit, sõitsime autorongiga.”
Rongi rattad ragisesid terve öö ja ärgati polaarjoone taga. Päev oli lühike nagu lapsesamm, ent tehnika tõrkus. Külmapelglikku kaamerat tuli mitu tundi soojendada. „Kuivatasin teda saunas radika peal,” tunnistab Hele-Mai. „Kõik olid ju valmis, Riinal soeng ja meik ka tehtud, aga pildistada ei saanud!”
Niipea kui aparaat lubas, algas pildipüük. Kelgukoerakasvanduses sättis omanik penid paika ja nad seisid nagu soolasambad. See-eest põdrafarmi sarvelised kartsid modelli ja tema neid. Loojanguks sai muinasjutt siiski slaidile, et Eestis ilmutada.
Väsinud naistele pakuti talus, kus öömajal oldi, ülipidulikku õhtueinet. Pärast sauna mõnuleti mullivannis, mis auras kohevate hangede vahel. Juttu jätkus, taevas oli paksult tähti täis ja keegi ei raatsinud magama minna.
Tagasi kodus, kirjutas moetoimetaja fotode saateks: „Keset valgemast valget lund saavad värvidest värvid.”
* Raamat „Meie Eesti Naine”, 2014