Filmi- või teatritegemine läheb raksti käima nagu hoogtöö. Sa oled selle sees ja kütad nagu jaksad. Pole vahet, kas on hommik või õhtu, sa pead olema hakkamas, kui sind vaja on. Mõnikord juhtub, et mitu tööd tuleb üksteise otsa. Aga mulle meeldibki – intensiivne pingutus konkreetsete nädalate jooksul. See on parem kui lõputu munemine, mis iial läbi ei saa.

Tänavu suvel tegime kaht suuremat asja – mängufilmi „Eesti matus” ja suvelavastust „Vana klaver”, mõlemad väga sümpaatsed, eriti film.

Mõnuga tegime. Praegu on suuremate töödega paus, elu käib jälle rahulikus rütmis. Ärkad hommikul üles, viid naise tööle, vaatad linna peal ringi, astud poest läbi, mõtled, mida süüa teha...

Üldiselt peab mulle kolm asja sobima, et ma töö vastu võtaks.