Nüüd, neli aastat hiljem istume Marikaga Von Krahli teatri hubases tagatoas, teetassid nina ees auramas, ja mul on südamest hea meel, et ta sel korral ikkagi jaa ütles. Temaga koos on soe ja turvaline, kusjuures jututeemad tekivad iseenesest ja kumbki pool ei pea elu eest võimlema, et vestlus hoogne püsiks.

Millest siis räägivad kaks enam-vähem ühevanust naist, kelle töö sisaldab pidevat nähtaval ja publiku silme all olekut ning eeldab seega armutut võitlust vormispüsimise nimel?

Kõigepealt räägivad nad ikka va-nu-sest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid