Marika Vaarikul (58) pole ei autot ega juhiluba. Pole suvemaja ega mugavustega korterit. Ja loomulikult pole tal ei Facebooki, Twitteri ega muid sääraseid kontosid – see on miskipärast selge ilma küsimatagi. See-eest on Marikal ta sisemine rahu.NO99 "Savisaar"
Marikal on iseendaga huvitav: ta ei pea kõike käega katsuma ega igale poole jõudma.
Foto: Herkki Erich Merila
Ma olen vaid ühel korral näinud närvis ja ebakindlat Marika Vaarikut: see oli vestlussaates “Plekktrumm” 2016. aastal. Kas oli otse-eeter ebamugav olukord või hõljus õhus mingeid aimatavaid ohumärke koduteater NO99ga seoses – igatahes oli mul teleka ees tunne, nagu tõmbaks keegi nüri kriidiga tahvli peale jooni, ja lõpuks ma ei suutnudki seda pauside ooperit lõpuni vaadata. Mäletan end tol korral mõtlevat, et Marika oleks pidanud ütlema pigem ei. (Sel hooajal teeb näitlejanna kaasa Von Krahli teatri samanimelises etenduses “Pigem ei”, mille on lavastanud Juhan Ulfsak.)
Nüüd, neli aastat hiljem istume Marikaga Von Krahli teatri hubases tagatoas, teetassid nina ees auramas, ja mul on südamest hea meel, et ta sel korral ikkagi jaa ütles. Temaga koos on soe ja turvaline, kusjuures jututeemad tekivad iseenesest ja kumbki pool ei pea elu eest võimlema, et vestlus hoogne püsiks.
Millest siis räägivad kaks enam-vähem ühevanust naist, kelle töö sisaldab pidevat nähtaval ja publiku silme all olekut ning eeldab seega armutut võitlust vormispüsimise nimel?
