"Tere Teile siit lukku keeratud Saaremaalt. Olen ajakirja kirglik lugeja ja tellija olnud juba üle 40 aasta...”
Aasta lõpus räägitakse ikka imedest. Imelugu on rääkida ka Eesti Naise toimetusel ja algab see abipalvest, mida ajakirjas kuulutasime...
Kevadel sai toimetus üllatava kirja: kas tahaksime Eesti Naise esimest aastakäiku? Haarasime pakkumisest kinni, sest kuigi 1924. aastakäik oli Eesti Naise arhiivis tallel, siis ajahambast üsna puretud.
Kirja saatja Uno Schultz tõi kingituse kohale ja – pidu meie tänavas! – tema köide oligi paremas korras. Hea tunde tuules sai arhiivis tehtud inventuur ning nägime, et mõni aastakäik puudus täiesti. Küllap tekkis kadu kolimiste käigus, mida Eesti Naisel on olnud omajagu – vaid viimasel kümnendilgi on toimetus asunud kolmel aadressil.
Mis ühel üle, see teisel puudu, ja tunnistasin kaotsis köited siinsamas veerus üles. Lootused polnud suured – pigem sellised, et kui ühegi aastakäigu kätte saame, on väga hästi!
Aga ajakiri ilmus aprillis ja kohe laekus kiri: “Tere Teile siit lukku keeratud Saaremaalt. Olen ajakirja kirglik lugeja ja tellija olnud juba üle 40 aasta...” Proua Elina saatis Tallinna pakiautomaati 1986. aasta ajakirjad ja maalis lillelise foto taha: “Kirjutage ikka haaravaid lugusid meie inimestest!”
Pärast tarmukat saare naist tuli kirju ja kõnesid kümnete kaupa! Oli Helgi, Tuuli, Sirje, Helve, Enesid ja Luulesid rohkem kui üks, Urve, Tiiu, Marika, Kaja, Kaidi, Ellen, Aimi, Helle, Piret, Heli, Mariko, Marju, Reet, Vaike, Regina, Katerina, Kadri, Terje ja teisigi.
“Nõukogude Naine 1986 – minul on selle aasta numbrid kõik olemas, köidetud. Esikaane peale on kirjutatud, laps mängis omal ajal. Asuvad Vändras.”
“Kui on võimalik, võite järele tulla, ma olen praktiliselt kogu aeg kodus, töötan kodukontoris.”
“Põhimõtteliselt on mul olemas 80ndate Nõukogude Naise ja edasi Eesti Naise aastakäigud kuni siiani. Olen selline rumal inimene, et ei suuda nii head ajakirja prügikasti panna.”
Lisaks kadunud Eesti Naise köidetele kingiti mitu karpi lõikelehti ning ajakirju 1920.–1930. aastatest. Pildilt paistab kogu virn – toimetuse väike ime ja suur rõõm. See sai teoks tänu teile, lahked lugejad!
PS. Hea härra Uku, kellega kevadel telefonitsi kõnelesin – olete mul meeles ja tulen kindlasti ka sõjaeelsetele köidetele järele!
