Olin Helsingis kümneid kordi käinud, aga Aleksanterinkatust kaugemale polnud jõudnud. Nüüd avanes mulle täielik võlumaa!

Ajal, kui viimased julged eestlased käisid ära kaugemal Euroopas, aga ettevaatlikumad otsustasid piirduda Eestimaa ja lähiriikidega, hakkas minu peas idanema idee – veeta nädalavahetus Helsingis.

Aastaid tagasi, kui teatasin emale, elukaaslasele ja sõbrannadele, et tahaksin minna põhjanaabrite pealinna kauemaks, kui päevakruiis seda lubab, ehk võtta Helsingis hotellituba üheks või kaheks ööks, vaatasid nad mind kahtlase pilguga: “Mida sa seal nii kaua teed?” Ka nüüd näen nende silmis, kellele Helsingit kiidan ja soovitan, samasugust pilku – Helsingis on ju käidud küll ja mida seal ikka põnevat saab olla?

Niisiis, ühel suveõhtul rõdul klaasikest veini nautides müüsin oma idee paarikesest sõpradele ja elukaaslasele maha. Juba guugeldasimegi majutuskohti ja leidsime üsna kiiresti korteri mõnesaja meetri kaugusel sadamast. Ja mis kõige parem, öö köögiga apartemendis läks maksma vaid mõned sendid üle saja euro. Kes on Helsingis elamist otsinud, teab, et see oli väga äss leid.