Eks ma sain muidugi kohe aru, et see on ikka mu poeg, kes muu. Tuttav küll, samas aga ka täiesti võõras, viimaseid päevi 17aastane noor täiskasvanu. Kuidas ta nii suur on? Kes ta ikkagi on, kas ma tean seda? Tegelikult ei tea. Ma tundsin üsna hästi seda vigisejat, kes 2002. aasta sügisel sündis, ja seda nagamanni, kes hiljem kooli läks, ja isegi seda teismelist, kes pidevalt TF2 mängis, silmad punased.

Aga kust ma peaksin tundma seda noort täiskasvanut? Ega täiskasvanuelu ei elatagi ju kodus, kus ma ikka teda näen. Ega ma ju tea, milline ta on oma kambajõmmide seltskonnas, mis nalju ta teeb või milliste üle naerab. Ilmselt ei peagi teadma. Saan ainult loota, et ta ei ole mingiks lurjuseks hakanud, ei ole liiga igav ega liiga lärmakas, liiga ettevaatlik ega ülemäära uljas.

Selline noore täiskasvanu vanus on otsekui tunnel, mille ühest otsast sõidab sisse sinu oma ja tuttav lapseke, aga kahjuks pole teada, kes täpsemalt teisest otsast väljub. Tuleb sealt ikka välja normaalne täiskasvanud inimene?

Tunnel on pikk, mõnel pikem kui teisel, mõnel jääbki eluks ajaks kestma. Olgu kui pikk tahes, sisse pole igatahes midagi näha, seal askeldavad ainult teised samasugused noorukid, Uued Inimesed, kes kogunevad Uutes Kohtades, mõtlevad Uusi Mõtteid ja räägivad jutte, millest [beebi]buumerid – meie – ei peagi aru saama.

Saab ainult loota, et kõik läheb hästi, et ülikoolis õpetatakse ikka midagi kasulikku, et sõbrad on ikka normaalsed, et kaitseväes kõik laabub. Et oleks aega mõtteid lõpuni mõelda, et poleks väga hullu survet riputada kaela lips ja hakata kohe rämedalt pappi kokku ajama, aga poleks ka liiga laisk ja mugav olla, et viitsiks ainult pikutada.

On korraga uhke ja kurb, et mul pole oma lapse elus enam nii suurt rolli kui vanasti. Kõik on nagu tehtud, nüüd jääb ainult üle kõrvalt vaadata ja loota. Kuidas ma kõrvalseisja rolliga hakkama saan? Mil määral ma tohin sekkuda, õpetada ja targutada? Keelata ma teda ju enam ei saa, käskida samuti mitte. Mis hoobasid mul üldse sekkumiseks on peale isikliku eeskuju? Nii kuradi palju on küsimusi, millele polegi võimalik vastata. Kas ma olen üldse mingi eeskuju? Äkki ma olen hoopis terve see 18 aastat olnud närviline ja väsinud kalapilkne mühkam? Mitte midagi ei mäleta... Kindlasti saanuks kuidagi paremaks eeskujuks olla, rohkem rääkida, vähem karjuda, rohkem aidata, vähem vihaselt põrnitseda.

Igatahes on nüüd hilja midagi otsustavalt parandada. Ja tegelikult, mida ma nii väga parandada tahaksingi – poiss on ju pikk ja sirge, käib korralikult koolis ja teeb plaane. Aga hirm on ikka.

Ma igatahes loodan, et saan tuttavaks ka selle isikuga, kes mõne aasta pärast tunneli teisest otsast välja sõidab. Vahest küll mitte nii lähedalt tuttavaks kui 2002. aasta sügisel sündinud pambuga, aga lähedalt ikka.

Niikaua vaatan kasvava hirmuga oma väiksemaid lapsi. Kui ma olen juba praegu nii ärevil, mis veel siis saab, kui täiskasvanuikka jõuab noorim, praegu kolmeaastane laps?