“Kuidas sa naisi ära räägid?” küsis hiljuti üks pooltuttav aegade hämarusest.

“Ei räägigi,” vastasin kõhklematult. “Ma kirjutan.”

“Kirjutad naised ära?” ei suutnud mees oma kõrvu uskuda.

“Täpselt nii.”

Olen iseeneselegi ootamatult väikest­viisi “suhteguruks” muutunud, ükskõik kui totakalt see sõna ei kõla, iseäranis minu puhul. Ometi on sõbrad-tuttavad hakanud viimasel ajal helistama ja nõu küsima. Mitu abielu karile sõidutanud luuser ei pruugi tingimata parim nõuandja olla, aga see ei näi neid loksutavat. Äri tegemist õpitakse pankrottide kaudu, küllap on armastusega sama lugu, vähemalt näivad mu sõbrad nii uskuvat. Isegi siis, kui neile väidan, et kasutan naiste ärarääkimiseks paberit ja pliiatsit.

Edasi lugemiseks: