Tere, Taimi Paljak, ilusa ilma tooja ja looja!
Hää sünoptik Taimi, kuigi kirjutan Teile esimest korda, tundub, et oleme vanad tuttavad. Käite iga kuu ju mitu korda minul televiisoriekraani kaudu külas. Jagate graatsiliselt ja poeetiliselt ilma, ainult ilusat ilma.
Just nimelt: ikka ilusat. See, kuidas Te oma ilmateated rahvani toote, on omaette ooper! Aga ka operett ja kirgede torm. Ilmaprognoos, mis nauditav nii silmadele kui kõrvadele.
Millega, kellega Teie saateid võrrelda, hakkasin seda kirja kirjutades mõtlema. Lapsepõlvest meenub Valdo Pandi legendaarne telesaade „Täna 25 aastat tagasi”, kus maestro marssis kesk maailmakaarti, liigutas rindejooni ja vägesid kui kõikvõimas taevane isand. See oli poisikesele põnev ja huvitav vaadata.
Hilisematest aegadest meenuvad lummavad arvutimängud nimega „Civilization” („Tsivilisatsioon”), kus mänguväljaks arvutiekraanil kogu maailm. Seal toimuv suutis huvilist paeluda öödeks ja päevadeks.
Eelkogetust erinev on aga see, et lummava lummuse loomisega saate Te, Taimi, hakkama vaid kolme teleminuti jooksul. Suunate jumaliku käeviipega üle maade ja merede tsükloneid, kõrgrõhuharjasid ja madalrõhulohke. Lasete päikesel paitada ja külmal kõdistada, raksatada rajul ja ujuda udul. Ise selle keskel kuningannaliku väärikuse ja baleriinliku graatsiaga toimetades.
Vahva vaadata, kuis mõni tsüklon Te käeliigutusest kantuna lendab nii-kui-niuhti suure ekraanikaardi alt vasakust nurgast Lõuna-Hispaaniast kohe viuhti Koola poolsaare tippu kaardi ülal paremas nurgas.
Tegelikult ei peaks ilmateade eriti huvitav olema. Puhas kuiv teadus: natukene kliimat, füüsikat, keemiat ja matemaatikat hulka. Aga Teie ilmateates pole ilm üksnes õues toimuv protsess, vaid Peategelane suure algustähega. Just tänu ilmast Peategelase loomisele oli loogiline, et sattusite oma ilmateadustustega ka keeleteo konkursile kandideerima.
Heli Freienthal Tallinna Tehnikakõrgkoolist on see tore inimene, kes Teid üles seadis. Põhjendus oli kena: „Ta on toonud eesti keelde „ilma isikustamise”. Oma ilmaprognoosides räägib ta ilmast nagu tujukast sõbrast, kasutab rohkelt sünonüüme ja metafoore ning tema laused on grammatiliselt kõrvale meeldivad kuulata.”
Eks igaühel kõla Taimi Paljaku ütelused kõrvus isemoodi. Küll „heitlik ilm” ning „rahutu ja meelt muutev atmosfäär”. Küll selgitus, et „madalrõhkkondade liikumistee on päevast päeva olnud ilmamudelitele mängukanniks”. Siis teade: „Ilm küll üürikeseks leebub, kuid paraku võib kõledus uuesti tagasi murda.” Lausa sõjateatena kõlab: „Võimsad keerised on vallutanud laialdase ala õhuruumis.” Ja: „Käes on talv oma vanas karmuses.” Aastatuhandete tarkust ka: „Ekstreemsed ilmaolud näitavad kätte kitsaskohad, kus pole jagunud selget talupojamõistust...” Kanaema pilt ilmub silme ette, kui kõlab: „Ilm tuleb kõrgrõhkkonna tiiva all.”
Muuseas, Taimi, Teil on ka Facebooki fänniklubi nimega „Usume Taimi Paljakut”, kus seisab: „Taimi Paljak ei eksi nagu seamaksa ennustus. Taimi Paljak ütleb, ilm kohaneb. Sest Taimi Paljak t-e-a-b. Tema jutust saan aru. Tema on see, keda usaldan!”
Kuna ilm meid kõiki meie ilmastikus puudutab, on ilma ennustamine või peenemalt öeldes ilmast-ilma ilma prognoosimine natukene ohtlik ka. Toob kaasa ilmast puudutatute pahameelt, mis tihtipeale just sõnumitooja ehk ilmaennustaja peale valatakse. Olete väitnud, et kui inimesel on ilma pärast meel paha, ju siis see on üks Teie töö osa. Paratamatus.
Aga töö õnnelikum, kaadritagune pool on jälle see, kui Rahvusringhääling õue ülekannet kavandades saab just Teilt privaatse ja täpse prognoosi. Näiteks Kadrioru pargi või Vabaduse väljaku tarbeks, kus minuti pealt lähevad täppi tuule- ja vihmahood, rääkimata päikesesillerdustest.
Mu kunstilembesed sõbrad rõhutavad, et tähtsaim, mida inimene saab luua, on ilu enda ümber. Just seda olete Te, Taimi, täiesti tavalise ilmateatega teinud. Ilmateatest on Teie abiga saanud nauditav ilu. Tulgu ilm, milline tahes, Te suudate alati sellest teatamise imeilusaks muuta.
Lihtne maainimene Rein Kadrinast tänab ja tervitab, soovides jätkuvat ilmailu isegi ilmavalust rääkides.
