KLASSIKUID TSITEERITAKSE JUUBELI PUHUL

Otsisin välja ja lugesin Merle Palmistele ette tema mõtteid paarikümne ja kümne aasta tagustest kahasse tehtud intervjuudest. “Et ma juba siis võisin nii mõelda ja öelda,” üllatub ta. “Tubli, Palmiste!” lisab ta naerdes. Merle on nõus enamikule nooremana öeldust ka praegu alla kirjutama.

Näiteks kümme aastat tagasi arutles ta nii: “Kõik need jutud: mees petab naist ja naine petab meest… Ja mis siis! See kõik on tegelikult melotši (tühi-­tähi – toim)! Mis saab siis, kui sulle öeldakse: sul on surm silme ees, päästab ainult see, kui su kaaslane on valmis loovutama – oma neeru, mõne aasta oma elust. Kas ta on siis valmis...? Õnneks paljud meist selliseid hetki ei näe, ei koge. Aga see tunne ja teadmine, et su kaaslane oleks selleks valmis. Vaat see on see, mis loeb.

Kui su elus tekivad metsikud jamad ja inimesed kaovad su ümbert ära – kes siis su kõrvale jääb, või kuidas käitub. Need on kuldaväärt selgusehetked…! Ja kui sa tahad olla õnnelik, ära räägi võõrastele oma muredest.”

Novembris 2020 ta lisab: “See kõlab julmalt, aga nii on: aidata saab igaüks ennast ikka ja ainult ise.”