Esmaspäeviti ei näe ma üldse põhjust, et hommikul peaks pidžaama seljast ära võtma. Esmaspäeval ma tööd ei tee, see päev on mul puhkepäev, ma hoian seda nagu silmatera. Hommikusöögiaeg võib kesta, ma ei tea… viis tundi! Kõigepealt janujook. Siis käristan kohviveskiga ube. Siis hakkab järjest tulema: peekon, praemuna, müsli, jogurt... Lõpuks võib-olla veel šokolaad.

Aga muud päevad algavad umbes nii.

Teisipäeva hommikul teen silma lahti – ahhaa, teisipäev, imikute võimlemise päev! Kolmapäeval teen silma lahti – ahhaa, kolmapäev, joogapäev! Neljapäeval ärkan – ahhaa, koerte õpetamise päev!

Mõni ahhetab: mis sul viga, nunnumeeter pidevalt põhjas – kutsikad, beebid, jooga, pidev lõõgastumine hommikust õhtuni! Tegelikult võtab see energiat rohkem, kui arvata osatakse.

Arvestades, et nädalavahetused on samuti tööd täis – treeninglaagreid saab teha ainult siis, kui inimestel aega on –, siis esmaspäeva hommikuks on mul tõsine tööpohmakas. Nägu loppis, mõte ei jookse, peeglist vaatab vastu ebaadekvaatne pilk. Sest nädal on olnud raju.

Edasi lugemiseks: