Kes on eesti mees ja miks mõni jääbki lapseks?

Kas täiskasvanud ja vastutusvõimeline mees võib olla ka lustiv? Kas vastamata vajadused on viga partneris või peegeldus iseendast? Miks isad peredest välja lülitatakse?

Psühhoanalüütilises mõttes eristub lapsik mees täiskasvanud mängulisest mehest sellega, et lapsik mees põgeneb tunnetest tulvil suhtes tekkinud pinge ja ärevuse eest pakku – lapseks olemisse ja turvalisse möödanikku. Ühtlasi muutub minevikku taanduv mees sõltuvaks inimesest, kes need tunded temas äratas, unustades samas ka täiskasvanuliku vastutustunde.

Täiskasvanu, kes taandub omal vabal tahtel lapseks olemisse, säilitab täiskasvanuliku vastutustunde ning suudab olla üheaegselt nii lapselikult mänguline kui ka täiskasvanulikult võrgutav. Maakeeles tundub olevat sobivaim sõna sellise mehe tähistamiseks “hambamees”.

Psühhoanalüütik Ants Parktal arutleb, mida toob endaga ugriliku ja läänelik-ameerikaliku mehe arhetüübi vastuolulises kokkupõrkes.