Psühhoanalüütilises mõttes eristub lapsik mees täiskasvanud mängulisest mehest sellega, et lapsik mees põgeneb tunnetest tulvil suhtes tekkinud pinge ja ärevuse eest pakku – lapseks olemisse ja turvalisse möödanikku. Ühtlasi muutub minevikku taanduv mees sõltuvaks inimesest, kes need tunded temas äratas, unustades samas ka täiskasvanuliku vastutustunde.

Täiskasvanu, kes taandub omal vabal tahtel lapseks olemisse, säilitab täiskasvanuliku vastutustunde ning suudab olla üheaegselt nii lapselikult mänguline kui ka täiskasvanulikult võrgutav. Maakeeles tundub olevat sobivaim sõna sellise mehe tähistamiseks “hambamees”.

Psühhoanalüütik Ants Parktal arutleb, mida toob endaga ugriliku ja läänelik-ameerikaliku mehe arhetüübi vastuolulises kokkupõrkes.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid