"Ema oigas: kümme päeva, hulluks lähed ju!" Lugu sellest, kuidas ma vabatahtlikult pagendusse läksin

Kas üks eestlane, kelle geneetilisse koodi on sisse kirjutatud sund koostada puhkuse ajaks nimekiri tegemist vajavatest töödest võib ära õppida molutamise keeruka kunsti?

Kui puhkus lähenes, mõtlesin nagu korralik eestlane kunagi: oleks kena vurada mööda Eestimaad, külastada sõpru-sugulasi-tuttavaid. Võiks väisata suveüritusi, laatu, kontserte, kodukohvikuid, muuseume, käia saartel, mägironida, SUP-lauatada… ja kõike seda telefoniga pildistada ja kusagile üles riputada. Ja et tuleks koostada plaan, mis kodus on ilmtingimata vaja ära teha: sorteerida, parandada, värskendada…

Kas tuleb tuttav ette?

Eks ta ju mõnes mõttes õige ole: meie kliimavöötmes on püha kohus suvest viimast võtta, teha kõike seda, milleks muul ajal jaksu pole, ning ühtlasi kosutada keha ja vaimu uute elamustega. Aga kas tõesti kõike korraga? Ja plaani järgi? Aga kuidas siis mina tahan?

Vastus: olla omapäi, olla üksi, olla vaba ja spontaanne.

Võtsin ühendust vana peretuttavaga: kas ta teab kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks näiteks Peipsi kandis onnikest, toapugerikku. Latrasin pikalt ja laialt, et ma ei soovi olla mõnda aega osavõtlik, asjalik ega arukas inimene; et ma tahan vaikida, lugeda, vaadata uksepiita samasuguse keskendumisega, nagu Virginia Woolf vaatas täppi seinal…

Ja ma sain lotovõidu: vana peretuttava suvekodu sügaval metsa sees Avinurme lähedal. „Ainus probleem,” ütles ta ja vaikis paljutähenduslikult – ma kikitasin hirmunult kõrvu – „… on sääsed.”

„Kui see on probleem, siis sellist probleemi ma tahtsingi!” kiljatasin telefoni ja me lõime käed.

"On see nüüd molutamine või lihtsalt KOHAL olemine, see kuulus mindfulness, ja kas sel ongi vahet?" arutleb Mari Kukk, kes veetis 10 päeva metsatalus üksi olles.