"Täiskasvanud suured mehed nutsid lahinal. See oli täiesti uskumatu." Muusikapäevad, mis viisid vabaduseni
“Mul oli naljakas laulda, et eestlane olen ja eestlaseks jään,” meenutab vene vürstide järeltulija Peeter Volkonski. 1988. aastal Tartu X levimuusikapäevadel oli ta suure hulga lauljate ja muusikutega Tartu laululaval, esitades Alo Mattiiseni “Viit isamaalist laulu”.
Need laulud polnud ühe kavana veel kunagi kõlanud. „Ma siis laulsin seda kolmandas isikus: „Eestlane oled ja eestlaseks jääd”. Seda soovitasin ükskord Valgas kontserdil ka Tanja Mihhailovale, kui ta sama asjaga hädas oli,” pajatab Volkonski nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem, kuidas ta veidrale olukorrale lahenduse leidis.
Tunne, mis valitses, oli ülev. Ka seda mäletab laulja senini.
Tartu muusikapäevad said alguse 1979. aastal, ametlikult Tartu ülikooli rahvaste sõpruse päevade nimelise ürituse raames. Nõukogude aja omapära oli selles, et eraisikutel omal initsiatiivil ja soovil mingit üritust korraldada ei lubatud. Tollal otsustas riik, millised muusikastiilid sobivad avalikult esitamiseks ja millised mitte. Kõik avalikud üritused pidid toimuma ühel või teisel viisil ametlike riiklike institutsioonide kaudu ja heakskiidul.
Kui Tartu ülikooli üliõpilased Riho Illak, Rein Lang, Erki Berends ja Jaan Habicht otsustasid 1979. aastal ikkagi oma rokifestivali korraldada, teadsid nad, et seda tuleb serveerida kui riigivõimu toetavat üritust ja ajada asju kommunistliku noorteühingu kaudu. Vastasel juhul poleks pikka pidu olnud.
Ametliku nimega Tartu muusikapäevad – rahva hulgas levimuusikapäevad või lihtsalt musapäevad – olid festival, kus eksperimenteeriti, jämmiti, katsetati uusi kooslusi, millest jäi nii mõnigi ka edaspidi tegutsema. Teisi selliseid võimalusi oma igapäevasest tegevusest erinevat muusikalist väljendusviisi proovida peaaegu et polnudki.
1988. aastal, ajal, mil laulev revolutsioon hoo üles võttis, toimusid Tartu muusikapäevad kümnendat korda.
