Kohtunik Parts on hommikune inimene. Juba kell seitse istub ta Tallinna kohtumajas oma tillukeses nurgakabinetis, teeb musta kohvi (madal vererõhk) ja kirjutab kokku otsuseid. See on üks väheseid aegu tööpäevas, kui telefon ei helise, kolleegid ei astu üle ukse sisse, keegi ei sega ning jätkub aega mõtlemiseks. Sageli algab esimene lühem istung kell 8.30 ja siis tuleb talaar ülle tõmmata.

Must värv sobib kohtunik Partsile.

Ta ütleb, et tema garderoob koosnebki peamiselt musta värvi rõivastest. Talle meeldib must, sest see on ainus konkreetne värv. “Must on alati must,” ütleb ta. “Ülejäänud värvide puhul käib pidev tõlgendamine, et kas roheline või sinine, hele või tume…”

KOHTUSIN MERLEGA ESIMEST KORDA KÜMME SUVE TAGASI ja sugugi mitte kohtu asjus. Toonane lugu rääkis hoopis naabrite kinnis­varatülist. Kirjutasin pealkirja “Merle Partsi erasõda” all sellest, et tuntud kohtunik ei mõista, miks kaitsevad linnaametnikud kortermajade ehitamist keset eramajadega täidetud Nõmmet.