Kaamose kaemus
Nii pime on, et ei näe, kas läheb veelgi pimedamaks, nendib Artur Alliksaar. Kindel see, et läheb. Jõudsate sammudega koguni. Juhtub, et tukastamiselt virgudes ei saa aru, kas on käes õhtu ja tohib voodi minna, või on juba hommik ja tuleb askeldama hakata. Pimedas tunneme VALGUSE PUUDUMIST kõigi meeltega, seevastu valgel aastaajal ei ole meil pimedust meeleski. Elamine valguses, olgu või kunstvalguses, on kätteharjutatud olek.
Siiski satub inimene teinekord päris pimedat nautima. Meeltkõditav on minna hilises novembriõhtus läbi metsa. Öö muudab asjade piirjooni ja kauguste vahemaid, moondab hääli. Öös käivituvad inimese teised meeled, avaned sulle enesele tundmatust küljest. Öös näed ümbrust kõrvadega, tunnetad rada jalgadega, kruusa kirbe lõhn aitab hoida suunda.
Arvasid end kõndivat tuttavas metsas, äkki aga taipad, et see on hoopis nende kodumets, kes siin päriselt elavad, ning sa oled tegelikult võõras ja möödakäija. Siin lendavad öölinnud, kulgevad ööloomad, raagus põõsas hiilgavad kellegi silmad.
Koju nüüd!
Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
- - -
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Nõnda luuletas kord Heiti Talvik, ometi polnud siis veel kogetud küüditamist ega kuuldud haarangust metsavendadele. Aga see aeg tuli ning jääb püsima meie ühismälus. Paksus pimedas kuusikus tunneb inimlaps kõhedust ja abitust, sest iga hetk võib kiljatada mardus.
Inimene on valguse laps, nüüd peab ta valgust otsima enese seest.
POLEKS PIMEDUST, POLEKS KA VALGUST. Oleks tähelepandamatu olemine, nimetu ja ühtsama tooni. Ka õhku ju ei märgata, enne kui õhupuudus lämmatama hakkab. Kontrastsus õilistab mõlemat poolust, täiendab kummagi puudujääki. Jaanikuu hämar ööbikuõhtu pole võrreldav talvehaku tumesinise vaikusega, mis tiniseb tähtede sirast. Või härmahelgiga täiskuu paistuses. Või vileda tuisuvihuriga üle külmunud nurmede. Või esimese puhta lume langemisega. Pimedusel on palju tumedaid värve, rohkesti üleminekutoone, selles on saladuslikkust, ootamatust, nähtamataolekut, turvatunde pehmust. Tulevik oleks nagu kaugel ja hirmudeta, minevik ligi nagu pihusoe käsipuu. Laternasõltuvuses varjud on pikad, kõndides kord tiidsalt su kõrval, kord venides ette teed tasandama, ühel põgusal hetkel on nad ühekorraga nii ees kui taga, sealsamas ilmuvad su seljatagust kaitsma. Pime aeg hoiab sind otsekui ühes tükis, ainult siin ja just praegu.
Siiski nähakse lumeta aastalõpus eeskätt ligedat pori ja salakavalat libedust, tajutakse madalat taevast, mis meid surub eksistentsiaalsesse ängi. Elatakse kuidagi käsikaudu, toimetatakse poole jõuga.
Kena päike, kas sa väsind oled?
Pikkamiste pead tõstad sa.
Nõnda küsib Koidula ikka ja jälle. Kas päike on tõesti meid hüljanud? Ei! Me ise oleme talle selja pööranud, püüdes püsida oma maakerapunktil. Inimene on valguse laps, nüüd peab ta valgust otsima enese seest. Seda on temas külluses, ent mattunud igapäevarähklemise alla. Aeg on käes, novembri ja detsembri nurgale oleme endale määranud kohtamise iseendaga. Et sisekaemust saab kogeda vaid igaüks ise, siis ongi hea, kui kaamos peidab muu maailma.
