Psühhoanalüütik Ants Parktal, kelle igapäevane töö on paariteraapia ja suhete sotti aitamine, arutleb selle üle, miks mõned mehed jäävad ka paarisuhtes lapseks, ei küpse täiskasvanuks ega suuda võtta elus vastutust.

„Emä om küll kalliss, aga naene om kallimb viil,” ütleb eestlane Nõo maakeeles. Selline võikski olla täiskasvanud mehe vaade. Ometi võib juhtuda, et mees jääb kinni emaarmastusse, otsides ka edasises elus naises eelkõige emakuju, jäädes ise sedaviisi lapseks.

Vaadeldes varast lapseiga, peaks ema-lapse sünnijärgsest suhtest kulgema poiss või tüdruk uude, kolme osapoolega etappi, kus on ema, isa ja laps. Olenemata soost, eraldub siis laps emast ja loob suhte isaga, ning viimaks, tõukudes eemale isast, laps iseseisvub. Temast saab täiskasvanu.

Imikueas näib väliselt, et ema ja laps pole päris võrdsed. Siiski, nende võrdsuse alge peitub esimestes elukuudes – ema ja laps on pärast sündi tervik, kus ema ei eristu lapsest, veel vähem laps emast. Ema-lapse ühtesulamine on vajalik lapse meele sünnitamiseks. Kuigi beebi keha on emast eraldunud, vajab tema meel emaga koos olemist. Lapse püsimine ema meeles aitab lapsel taluda tekkinud füüsilist eraldatust ning ette valmistada hilisemat kehalist, hingelist ja vaimset eraldumist. Niisugune on ema-lapse kahassuhte algus.

Mehe jaoks on varane koosolemine emaga tema naiseliku loomuse väljakujunemise aeg. Varasele naiselikule loomusele lisandub mehelik ning toimub eraldumine emast ja sideme leidmine meeste maailmaga.