Priit Kuusk: asi on maitses. Alati!

Tipptasemel kokandus on midagi palju enamat kui pelk söögitegemine. See on kunst ja looming, tippsport, võitlus aja ja iseendaga. Proovilepanek ja katsumus. Kokkade Olümpos, kuhu palehigis püüeldakse, on Bocuse d’Or.

Seda maailma mainekaimat kokakunsti­võistlust võib võrrelda vormel 1, jalgpalli MMi ja olümpia­mängudega. Võistlusele jõuavad vähesed, aga need, kes sealt läbi käivad, on kokandusmaailma raskekahurvägi.

Eestit esindab sel aastal Bocuse d’Oril Sillamäe poiss Artur Kazaritski, tema treener on rootslane Hampus Risberg ja abikokk taanlane Magnus Rosendahl. Neil kõigil on töökogemus Kopenhaageni restoranidest, millest nii mõnelgi hinnatud Michelini tärnid. Eriline on Eesti meeskonna noorus: Artur 30, Hampus 25 ja Magnus 20 aastat vana. Ja juba absoluutses tipus. Paljudel meist pole 20aastasena õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata, aga nemad – palun väga! Ja debütantide eesmärk on väga ambitsioonikas, Euroopa osavõistluse poodiumikoht – arvestades seda, et Eesti parim tulemus on seni Vladislav Djatšuki 7. koht 2008. aastal.

Kokandusvõistluse finaal, kuhu pääseb Euroopa kümme parimat, toimub tuleva aasta jaanuaris, võistluse ellukutsuja Paul Bocuse’i kodulinnas Lyonis Prantsusmaal. Ja eeldused heale kohale tulla on olemas, võtkem aluseks kas või see, et 2009.–2020. aasta võistlus­tulemuste põhjal kuulume maa­ilma 14 parima hulka.

Kokkade olümpial on väga kindlad mängureeglid, võrdluseks sobib ükstapuha mis spordiala. On käsud ja keelud, fikseeritud aeg, lubatud ja keelatud võtted. Ette antakse kaks mittetaimset toorainet, garneeringu valib iga meeskond oma maitse järgi. Tallinnas toimuvas Euroopa eelvoorus on ette antud toorained angersäga ja vutt.

Ideest teostuseni

Artur kirjeldab oma tööd kui protsessi, mis algab ideest, nägemusest: “Milline peaks toit välja nägema? Ümmargune, kandiline? Peas toimub kujundite visualiseerimine. Reeglid ütlevad, et peab tegema vuti, mis näeb välja nagu vutt. Nii – teen terve linnu ilma kontideta. Kipsist ja silikoonist teen näidise ja vormi. Esimene kord, teine, kolmas – nii kaua, kui vormiga rahule jään. Ees on etalon. Nii, nii... Mis on vutt? Ilus, hea, kindlasti ilma kontideta. Foie gras ja metsa­seenetäidisega? Tuleb täidetud vutt. Siis hakkan katsetama. Aina uuesti ja uuesti. Esimene täidetud vutt nägi väga kole välja. Ka teine, kolmas, viies ja kümnes. Timmisime koguseid, küpsusastmeid, vahetasime vormi. Tegime liialdamata üle 50 korra, enne kui rahule jäime. Ja sama toimub seente, foie gras’, kastme ja garneeringutega. Sajad ja sajad töötunnid.”