Perpetuum mobile
“Kui tuleb avastus, et mesitarudest ja mereveest saab ohjeldamatult odavat ja ohutut elektrit, vahetan homme eriala,” lausub tuumainsener Merja Pukari (35). Tema eesmärk on rajada Eesti esimene tuumajaam.
On aasta 2032 ja kõik on läinud nii, nagu Merja loodab. Me istume Eesti esimese tuumajaama puhkenurgas. Kohvimasinad surisevad, töötajad lobisevad ning vaateulatusse jääb reaktor, mis katab neljandiku Eesti elektrivajadusest.
Kes sina, Merja, selles jaamas oled?
„Ma eeldan, et selle jaama direktor!”
Ta on väga konkreetne. „Selline sõbralik ja samas no bullshit,” kirjeldab üks Merja sõber. Öeldes, et tahab juhtida Eestis tuumajaama, lisab Merja silmagi pilgutamata: „Ma olen tükk aega arvanud, et võtan selle Rootsis ette. Ja kui ma Rootsis sama mõtet väljendan, siis ei naerda ega tehta seda maha, vaid öeldakse: väga tore, kui on inimesi, kes tahavad seda vastutust võtta!”
Laiem avalikkus ei tea, et Merja juhib Rootsi tuumatehnoloogia keskust. Et ta koostas Euroopale strateegilist õppeprogrammi tuumaenergeetika materjaliteaduse valdkonnas. Et rootslased rabasid ta energiafirmasse Vattenfall, kus Merja tegeleb tuumajaamade jäätmeprobleemidega – ning teeb järelevalvet Forsmarki tuumajaamale.
