Gunnar Aarma juhatas mu esmalt aeda ühe suurema õunapuu juurde ja näitas selle all istuvat Buddha kuju. Ta oli selle mahagonipuust oma kätega voolinud. „Materjal polnud teab mis tavaline, aga vaat, ikka eksisin. Ma ei osanud ette näha, et siia praod niipidi sisse löövad,” tunnistas ta oma viga.
Silmitsesin seda lõhki kuivanud kaunist kuju ja tundsin, kuidas kõhedus taandus. Aarma mainis, et tahtnud kuju tulle heita, ent siis hakanud kahju. „Tõin ta hoopis siia. Las nüüd tuletab siin siis meele’, kellele tarvis, mida tarvis kellelgi...” lausus sirge rühiga väikest kasvu vana mees, silmad teraselt vidukil, suu pisut muigvel, olek avatud ja lahke. Hetk hiljem tõmbas ta kopsud õhku täis ja pahistas siis rahulikult kõik välja tagasi. „Tunnete, kui hea värske kevadine õhk,” ütles ta kui muuseas ja kordas äsjast tegevust. Hakkasin vaistlikult kaasa hingama.


Teadmised jäävad
Teadsin, et Aarma juures, tolsamal Lembitu tänaval, oma kätega ehitatud kõrges viilkatusega majas käis aasta jooksul oma 2000 inimest. Osa otsis hingeabi, teine elutõde, kolmas vajas rohtu ja tervenemist, neljas tuli uudishimust, viies kippus nõudma... Aarmast räägiti kui gurust, joogist, filosoofist, teadmamehest, ravitsejast. Kuid selle kõrval oli Gunnar Aarma oma naise Heljo abikaasa, ühe tütre ja kolme poja isa, kuuekordne vanaisa ning tekstiilivabrikant August Abrami noorem poeg. Lisaks tohutu lugemusega majanduspsühholoog, kes oli täiendanud end vabakuulajana Sorbonne’i, Jena ja Oxfordi ülikoolis ning kellest pidanuks saama Tartu ülikoolis 1930. aastate keskel kavandatud majanduspsühholoogia osakonna juhataja.Pole saladus, et eelmise sajandi alguses ja vabariigi algusajal oli tekstiilivabrikant August (Abram) Aarma[1] nii vaimselt kui ka materiaalselt väga heal järjel. Nende kodus, vanalinna kolme tänavaga piirneval kinnistul võõrustati parimatel päevadel Tallinna ja kogu Eesti koorekihti.

Edasi lugemiseks: