Naiste elud sageli kuidagi juhtuvad, need on, nagu on, sõltuvad palju elukaaslasest, on vähem ennast väärtustavad. Tuuli puhul on mind aga alati võlunud tema teadlikkus, millele elu kulutada. Ja eriti tore on see, et ta tahab elada väga tavaliselt – sõidab trammiga, ei taha omada asju, ei väärtusta nähtavaid edukuse sümboleid, naudib aiatöid ja pikki hommikuid. Lahe on seegi, et nad Arboga kasvatavad kaksikuid Kristjanit ja Andrest teadlikult iseseisvateks noormeesteks.

“1906. aastal rajati esimene tütarlaste gümnaasium Tartus ja peagi said neiud võimaluse ka ülikooli minna...” on juttu ajakirjas. See on minu kool – Miina Härma gümnaasium Tartus, millest tookord sai naiste võrdõiguslikkuse võrdkuju. Põnev on aga ajakirjast lugeda, missugune oli ühiskonna ja ka naiste enda ettekujutus edumeelsest perenaisest. Naistel oli soovitatav planeerida elu päevaplaani järgi: ärgata kell 6 ja uinuda kell 22, alustades ja lõpetades päeva võimlemisega. Koristamise, keetmise ja käsitöö kõrval nähti ette kindel aeg lugemiseks ja jalutamiseks. Pea sada aastat hiljem ütleb Tuuli Roosma: “Just naised peavad eriti puhata saama!” ja soovitab, et võiks ka lihtsalt niisama vedeleda.

Põnev on seekordses ajakirjas “15 tööd, mida peaks igaüks Eesti kunstist teadma. 1960–1980”. Minu jaoks on see Eesti kunsti lemmikaeg – uuenduslik, otsiv ja julge. Noorukina oli üks mu lemmikraamatuid “Eesti maal”, 1982. aastal ilmunud ja oma aja kohta väga hea kvaliteediga. Seal välja toodud tööd on krestomaatilised, õpikuväärtusega, ja seda võluvam on see, et Kumu kuraatori Eda Tuulbergi väljatoodu on teistsugune ja üliäge!

Naudime kunsti!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid