Üle kuue tunni ei jaksa ma magada. See on maksimum. Vajadusel on neli tundi ka piisav. Aga kui ainult kaks tundi magan, siis sellest on vähe.

Hommikul keedan putru, vaatan, et lastel oleks kehalise asjad valmis, trenniriided kotis. Kodust lahkun pärast seitset. Pool kaheksa vahetan välja kolleegi, kellel lõpeb 24tunnine valve, ja asun uurima päeva ilma.

Mulle meeldib korrastatud maailm, graafikujärgne töö. Et kõik asjad oleks raamis, kindlal kellaajal ja täpselt paigas. Ja sünoptikul see nii on. Poole üheksa paiku peab olema raadiojutt sisse räägitud, sest kell üheksa mängitakse see maha Vikerraadio uudistesaates. Esmaspäeviti helistab poole kümne paiku ka raadio Kuku, kellega vestleme otse-eetris eesootava nädala ilmast. Järgmine pikem Vikerraadio ilmateade läheb eetrisse kell kaksteist.

Ja siis peab millalgi lugema linti teksti, mis läheb eetrisse õhtul kell kuus. Iga kolme tunni tagant tulevad värsked sünoptilised kaardid, mida siis sünoptik joonistab ja analüüsib.

Kui ma üksi elaks, oleks sünoptiku elukorraldus ideaalne. Vabu nädalavahetusi on küll harva ja pühad lähevad ka tihti töö juures, aga tööpäevade vahele saab igasugu asju sättida. Laulukoorid, näiteringid, trennid.

Edasi lugemiseks: