Millal taibatakse, et kombe­sõna taga on päriselt palve, tõeliselt tänuTUNNE. Et tänusõnaga antakse teisele midagi enese siirast südamest. Ega taibatagi, enne kui pole tänulikkuse väge kogetud. Aga kogemus võib olla võimas. Isegi kui tuleb ootamatult ja näiliselt põhjuseta, näiteks armsa inimese seltsis päikseloojangu värve vaadates. See on keha avardumise tunne äkilise rõõmu läbi, kõigi meelte ilmaruumi sulamise tunne, üksolemise tunne kõiksusega. Hetkega on maailm muutunud. Tänulik süda on kerge, tänulikkuse valgus hele.

Kas peaks tänu TUNDMA nii enesest­mõistetavate asjade eest nagu ema armastus, keha tervis, katus pea kohal? Paraku saab selle väärtus ilmsiks, kui see ükskord kadunud on. Mu meelen kuldne kodukotus. Kas ema südant tunned sa. Eks märkinud ju Ristikivi oma pagulaspäevikusse: Kas oli see minu vabariik? See sai selleks alles siis, kui seda enam ei olnud. Kas hilinenud mõistmine, takkatänu on võlakergendus, lapsel võla tasandus vanemate ees, kodanikul isamaa ees? Tookord ei mõistnud mõtelda, ent taipamatus on üks raskemaid surmapatte.

Vanad eestlased pidasid lõikustänupüha nii heal kui halval vilja-aastal. Saagu salvetäis või savikausi­täis, aasta ikka elada, ütleb vanasõna. Luterlased peavad seda tänini, tavaliselt oktoobris. Kui mitme loodusjõu – päikse, vihma, tuule – toime, kui keeruliste mullategurite, seemneomaduste, kuufaaside koostöö, kui paljude inimeste mõtestatud tegevus toob leiva lauale! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, seda tuleb paluda, selle eest tänada. Iga päev.

Meie põhiseaduse paragrahv 16 sätestab: Igaühel on õigus elule. Siin põhjamaal tähendab eluõigus ühtlasi õigust ihutoidusele ja peavarjule. Ent õiguse teine pool on kohustus, ja kohustus elada tähendab kohustust olla oma eluavaldustes inimväärne. Kui paragrahv 37 kehtestab igaühe õiguse haridusele, siis peaks see tähendama kohustust ennast harida ka siis, kui kodu vaimsus kehv või koolikorraldus paigast ära. Õigused tuleb tänuga vastu võtta ja kohustused auga täita.

Paragrahv 19 kinnitab: Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Niisiis on meil kohustus taibata oma sündimisega saadud eluülesannet ning viia see täide. Just siin juhtuvad kõige põhimõttelisemad põrkumised, näiteks lapse õigus sirguda vanemate hoolimises ja vanemate õigus karjääri teha, elu nautida, vaba olla. Kes lapsevanem tunneb tänu, et talle laps on sündinud, ja kes laps oskab olla tänulik, et tal vanemad on, need oskavad vastastikku austada üksteise õigusi. On ju maakera antud kõigile inimlastele vabalt mängimiseks, südamest õnnelik olemiseks. Jehoova küsib Iiobilt tänapäevgi: Kas sa taipad, kui avar on maa? (Ii 38, 18) Mistahes mängus vahelduvad võidud kaotusega, õnnetunnet raamib pettumus ja valu. Nõnda püsib maailm tasakaalus.

Eestlasel on raske väljendada oma tundeid. Tänuvõlglasena kogetakse kohmetust või koguni piinlikkust, pigem minnakse üle tee kui leitakse hea­tegijaga kohtudes sobiv sõna. Sest ema ju noomis, et mis hea laps ütleb! Ometi piisanuks silmasärast ja rõõmsast naeratusest. Südame põhjast kiirgav tänu muudab heledaks nii tänaja kui tänatu, ruumgi ümberringi muutub. Teisiti on, kui teene või kingitus ei osutu saaja meelest tänu­väärseks, pole see, mis loodetud, siis kiputakse tänama mokaotsast, ja selles sõnakõlksus puudub loomise vägi. Pigem vastupidi, see teeb tühjaks kinkija või aitaja rõõmu, jahutab suhteid.

Igas päevas annab mõni hetk põhjust vaikseks tänutundeks, olgu või olemise enda pärast. Ülimat tänu peaksime me kõik ütlema siinilma sündimise ime eest ja ettetänulikkust peaksime ilmutama oma lepitatud surma pärast.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid