Moodsa aja õppetunnid
1906. aastal rajati esimene tütarlastegümnaasium Tartus ja peagi said neiud võimaluse ka ülikooli minna – esialgu küll vabakuulajana. Üle maa hakati korraldama kokandus-, aiandus- ja käsitöökursusi, avati esimesed majapidamiskoolid. Esimese iseseisvusaja lõpuks tegutses Eestis juba lai kodumajanduskoolide võrgustik, kus hariduse sai umbes 6000 naist. Teaduse ja meditsiini edusammude tuules rajati kodumaine perenaisekunst arukuse ja otstarbekuse loosungitele.
Eestiaegne eeskujulik perenaine ei teinud ühtegi tööd juhuslikult, vaid planeeris oma koduseid toimetusi range päevakava alusel. 1920.–30. aastate näidispäevaplaanid soovitasid tõusta kell 6 ja uinuda kell 22, alustades ja lõpetades päeva võimlemisega. Koristamise, keetmise ja käsitöö tegemise kõrval nähti ette kindel aeg lugemiseks ja jalutamiseks ning lastega mängimiseks. Õhtu viimane tund tuli pühendada sellele, et endale päevatööst aru anda, toiduainete tagavarad üle vaadata, arveid korraldada ja järgmist päeva kavandada.
Kodus pidi igal nõul ja tarbeasjal olema kindel koht ning iga tegevuse jaoks ainult selleks mõeldud töövahendid. Nii näiteks esitas Elisabeth Sild oma 1932. aastal ilmunud perenaise käsiraamatus loetelu kodu korrashoiuks vajalikest esemetest, kust leiame 13 eri liiki hädavajalikku harja, alates petrooleumilambi klaasi harjast kuni pehme puuvillase harjani, millega põrandaid õlitada. Kui tänapäeval tundub nii mitmekesine varustus isegi enesestmõistetav, siis tollal oli tegu pigem ideaaliga. Nii mõneski kodus peeti veel loomulikuks, et söömiseks, silma- ja nõudepesuks tarvitati üht ja sama kaussi, mida pereliikmed ka jagasid.
Teadlik majapidaja
Nõuetekohases sahvris pidi olema keskel laud, sellel kaal, pliiats ja toiduainete tabel, kuhu iga päev tuli üles märkida kõik soetatud ja kulutatud ained ning nende kogused. Samamoodi pidi riidekapi siseseinal olema üksikasjalik nimekiri rõivastest, pesust, üleriietest ja muust. Et perenaise tööd lihtsustada, soovitas Rootsis hariduse saanud kodumajandusõpetaja Hilda Ottenson 1937. aastal kasutusele võtta “perenaise toitlustamise kartoteegi”, mis sisaldab 400 kaarti – iga aastaaja jaoks 100 –, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid erivärvilistel paberitel. Siira, kuid ilmselgelt sinisilmse entusiasmiga kirjeldas ta, kuidas niisuguse kartoteegi omanikul “ei tule kunagi muret tunda selle eest, mida anda tänaseks lõunaks või õhtuks, vaid ta leiab selle kiiresti kartoteegist, võttes välja selleks määratud kaardi”. Mõistagi pidid rangelt paigas olema ka kõik söögiajad, kusjuures ideaalsel perenaisel oli toit alati valmis ja laud kaetud täpselt viis minutit enne einet. Enne ja pärast söömaaega tuli avada aken õhu värskendamiseks.
Naiste nõuandekirjanduses manitseti väsimatult elamise hügieeni eest hoolitsema – puhas korter või maja muutus au ja uhkuse asjaks. Kui 1936. aastal algatati ülemaaline kodukaunistamise kampaania, siis rõhutati, et korras ja otstarbekalt sisustatud kodu pole üksnes esteetiline, vaid ka moraalne väärtus. See aitab kasvatada kultuurset ja tervet järelsugu ning tagab rahva elujõu.
Mõistagi pidid rangelt paigas olema kõik söögiajad. Ideaalsel perenaisel oli toit alati valmis ja laud kaetud viis minutit enne einet.
Korraldati puhtuse hoogtöönädalaid, mille vaimust annab tunnistust 1937. aastal Postimehes avaldatud üleskutse: “Kodude olukorra kaudu meie saame ja peamegi näitama oma rahva elutungi. Meil peab jätkuma head tahet lahti saada minevikku kuuluvast hallusest. (---) Puhtuse nädalal vaadakem kõik ringi, kas ja kus on toas ja õues, aias ning kõrvalhoones midagi puhastada ja korrastada, parandada ja pühkida, pesta ja õigesse paika asetada. (---)”
Ohtrad õpetussõnad rõhutasid küll perenaise vastutust tolmu ja “pisilastega” võitlemisel, aga toonased Eesti naisliikumise juhid nõudsid ka riigilt selleks tingimuste loomist. Nii tõstatas 1936. aastal asutatud ja “naiste parlamendi” nime all tuntud Kodumajanduskoda vajaduse ehitada uutesse majadesse otstarbekate ja valgusküllaste köökidega korterid ning tugevdada naiste ja laste sotsiaalkaitset. Koja töötajad hakkasid tasuta jagama käsitöö-, toiduvalmistamis-, aiandus- ja kodukorrastusnõuandeid ning pidama perenaistele iganädalasi raadioloenguid.
Osav kokk ja viisakas võõrustaja
Valgustatud perenaine pidi unustama talupoeglikud arusaamad heast toidust, mille järgi õige roog oli tugev ehk liha- ja pekirohke ning tahe ehk soolane. Aukohale seati toidulaua tervislikkus. Kultuurne inimene hakkas hindama toiduainete teaduspõhist väärtust ehk kalori- ja vitamiinisisaldust. Toitumisjuhistesse ilmusid toitainete tabelid ning kokaraamatutesse näidismenüüd.
Uueks moesuunaks sai taimetoitlus, mille äärmuslikumad vormid leidsid küll vähe poolehoidu, kuid see-eest võeti sujuvalt omaks mitmesugused toorsalatid ning taimsed vormiroad ja hautised. Aktiivse selgitustöö ja keedukursuste viljana levis hoidiste ning varem tundmatute piima- ja puuviljamagustoitude valmistamise oskus. Tugev karskusliikumine ei suutnud napsitamist küll välja juurida, ent üha rohkem hakati tarbima kodumaiseid mahlajooke.
Moodsa köögi võidukäiguga käis kaasas lauakommete ja seltskondliku käitumise lihvimine. Enamikus eesti kodudes sai iga sööja oma noad-kahvlid alles 20. sajandi alguse paiku ja maal polnud veel 1930. aastatelgi ühistest nõudest söömine haruldane. Kultuurse seltskonna normiks oli aga korrektselt kaetud laud. Hoolega püüti järgida etiketireegleid, mille eest vastutas mõistagi pereema. Ta pidi oskama külalisi omavahel sobitada, suunama taktitundeliselt vestlust ning tagama meeldiva ja lõbusa meeleolu.
1932. aastal ilmunud “Moodsa elu leksikon” võtab selle luuleliselt kokku: “Nagu tark perenaine hoiab oma väikeses, kuid tugevas käes kõiki hästi juhitud majapidamise salapäraseid niite, nii tüürib tark ema lauaski koosolijate keskustelu ettenägelikult ja vaiksel viisil lõbusasse sõiduvette ning tõmbab sobivate sõnadega igaühe kaasa sellest osa võtma, et jutupurjed saaksid värsket, edasiviivat tuult.”
Eeskujulik lastekasvataja
Moodne aeg tõi uued tuuled ka lastekasvatusse. Uudsesse ühiskonda sobilike koduse kasvatuse meetodite laialdane propaganda algas Eesti Vabariigis iseäranis 1930. aastatel. Silmanähtavalt suurenes kasvatusteemaliste artiklite hulk ajakirjanduses ja hoogustus trükiste väljaandmine. Koduse kasvatuse valdkonna eestvedajaks sai 1932. aastal haridus-, tervishoiu-, nais- ja karskusorganisatsioonide eestvõttel asutatud Koduse Kasvatuse Instituut. 1938. ja 1939. aastal jagati Konstantin Pätsi toetusel perekonnaseisuametite kaudu instituudi trükist “Meie laps ja tema eest hoolitsemine” kõigile naistele, kes neil aastail emaks said. Raamatu 1938. aasta trüki eessõnas rõhutati: “Lapsed on meie rahva kalleim vara. Nende eest hoolitsemine ja nende kasvatamine väärtuslikeks ühiskonnaliikmeiks on meie suurimaid ülesandeid. Lastega on lähedalt seotud ka nende vanemate isiklik eluõnn.”
Koduse kasvatuse juures oli esmatähtis vanemlik positiivne eeskuju. “Eeskuju on tähtsamaid kasvatustegureid mitte ainult harjumuste loomisel, vaid kogu kasvatusprotsessis: ta haarab last tervikuna. Pole seepärast liialdus, kui öeldakse: missugusena sa soovid oma last näha, selline ole ise,” kirjutas 1932. aastal ilmunud trükises “Meie laste tulevik on meie eneste kätes” Tartumaa koolinõunik Gustav Reial. Ajastule iseloomulikult rõhutasid paljud autorid eeskuju olulisust just seoses puhtuse- ja korraarmastuse kujundamisega.
Eeskujulik lapsevanem hoidis lapsi eemal pahedest ning negatiivsetest nähtustest, nagu ropendamine, alkohol, kaklused ja tülid, aga ka teatud sorti kirjandus ja kino. Iseäranis rangematel kasvatajatel olid pinnuks silmas kuritegusid ja kirgi täis lood, mis väidetavalt noorsoo moraalile hukutavalt mõjusid.
Muutus ka varem rahva seas laialt levinud suhtumine, et mängimine on asjatu ajaviide. Nüüd toonitasid kõik valgustatud kasvatusteadlased kui ühest suust, et mängimine on lapse elu hädavajalik osa. Ajakirja Taluperenaine kasvatusala toimetaja Ella Treffner kirjutas oma 1939. aasta raamatus “Lapse mäng ja mänguasjad”: “(---) mäng on lapse seesmine tarve, tähtis lapse eneseharimise tegur. Ehtne, tõsine mäng tähendab jõukasvatamist tulevaseks eluks ja paneb aluse loovale tööle. Seepärast, lugupeetud lastekasvatajad, võimaldagem ja soodustagem laste isetegevust, iseseisvat mõtte- ja luuleküllast mängu!”
Lisaks uutele trendidele lastekasvatuses oli iseseisvusajal oluline ka lapse harjutamine jõu- ja oskustekohaste ülesannetega kodus. Sobilik töökasvatus aitas vältida laste liigset poputamist ja ärahellitamist.
Unelmate naine
Moodsa naise pädevus ei võinud siiski piirduda toimetustega kodus. 1939. aastal maalib Uudisleht pildi toonastest kõrgetest ootustest ideaalsele naisele, kes: “peab olema mehele sõbraks, jälgima päevasündmusi, seltskonnaelust osa võtma, sportima ja ajavaimule (---) välises ja koduses elus kaasa elama (---). Tänapäeva tubli naisena esineda tähendab väsimatult (vähemalt näiliselt väsimatult), kokkuhoidlikult ja targalt majapidamist juhtida ja veel küllalt aega ja huvi kõigeks muuks omada.”
Perenaine pidi oskama külalisi omavahel sobitada, suunama taktitundeliselt vestlust ning tagama meeldiva ja lõbusa meeleolu.
Meie ajal võib pea sajanditaguste õpetussõnade manitsev-nõudlik toon kummaline tunduda. Ometi oli see tavapärane teisteski Euroopa riikides, kus haritud keskklass püüdis kogu rahvast kiiresti ja otsustavalt puhtamale, praktilisemale ja kombekamale elule võita ning uskus, et propaganda ja sund selle tagavad. Moodsa elu vilumused ja mõtteviisi omandas kõige kiiremini noorem, juba iseseisvusajal koolitatud põlvkond. Muidugi ei kadunud vanameelne mõtteviis üleöö ning omajagu oli ka vaesust ja räpasust. Kokkuvõttes aga edenes kodukultuur Eesti ajal jõudsalt. Tollal juurdunud arusaamad kultuurse inimese hoiakutest ja käitumisest said eriti oluliseks vaimseks väärtuseks järgnevatel võõra võimu kümnenditel.
