EESTI NAISE KAANELUGU ǀ Kompromissid iseendaga

Kristiina Heinmets (42) mõtiskleb, et kolmanda lapse, armsa tütre sünd ja endale seatud kõrged nõudmised manööverdasid ta mõned aastad tagasi seljaga vastu seina: “Õhk sai otsa.”

Aasta tagasi, juuli alguses istus Kristiina notaribüroos samal kuu­päeval, kui olid 15 aasta eest toimunud muinasjutulised pulmad ja koos antud allkiri hoopis teistsugusele paberile. Nüüd hiivas ta ankru 19 aastat tagasi loodud ühissadamast. Edasi tuli triivida üksi koos kolme lapse Alexandra Amelie (4), Charlton Leonhardi (11) ja Airon Kindlusega (14).

“See on väga erinev Kristiina, kes vaatas peeglist vastu 20 aastat tagasi ja kes vaatab praegu. Ma olen rahul sellega, keda näen, aga viimaste aastate kohta nii öelda ei saa. Abielus olles ma ei näinud enam oma vajadusi, vaid tegin abikaasa ja emana lõputuid kompromisse iseenda arvel.”

Neli aastat tagasi: Kristiina on teel Piritalt linna, kui löök­august läbi sõites lõhkeb auto rehv. Kristiina peab kellapealt jõudma kooli vastu vanimale poisile, et viia ta muusikakooli auto pagasiruumis oleva viiuliga. Seejärel ruttama kesklinnast Viimsisse, teisele lasteaeda järele. Turvahällis beebi hakkab nutma. Auto seisab teepervel... Liiga palju korraga. Juhe jookseb kokku. Tahaks helistada ja nutta “ma ei saa hakkama, tule ja aita mind”. Aga Kristiina teab, et peab üksi toime tulema, ta ei saa endale nõrkust lubada. Mõte jookseb: “Mul on kaskokindlustus, abiauto tuleb tunni jooksul ja olukord on lahendatud.” Aga see on hetk, kui sooviks lihtsalt öelda “ma ei suuda” ja mitte endale valetada, et kõik on korras.

Küllap on paljud kolme lapse emad olnud samasuguses olukorras. Võtad ennast kokku, aga tegelikult läheb midagi sinu sees katki. “Kui selliseid hetki aina koguneb, tunned ühel päeval, et oled seljaga vastu seina. Rohkem ei suuda astuda mitte ühtegi sammu, öelda ühtegi sõna, teha ühtegi tegu – enam ei jaksa üksi. Mina jõudsin niisuguse tundeni, aga see jäi märkamatuks.”