Eva Luigas: pole midagi toredamat kui mõnele ennasttäis tüübile tagatulesid näidata

Teema, millest ma nüüd kirjutan, ei pruugi puudutada praegusi kolme- ja neljakümnendates naisi – ja see on väga tore. Õnneks ka mitte päris kõiki 50+ vanusegruppi kuuluvaid, aga paljusid siiski. Ma tahan kirjutada abivahendist, mis aitas mul lõpuks täielikku iseseisvust saavutada. Oma auto.

Jah, minu esimesse perre ilmus küll ühel hetkel kasutatud Žiguli, aga auto­kooli ega juhtimisvõimalust ma endale tollal lubada ei saanud. Ja ehkki mu esimene, 1988. aasta Opel Ascona oli minu juurde jõudes tegelikult oma elu lõpu­sirgel, vuntsisin ma ta üles ja ta viis mind lõpuks ometi sinna, kuhu ma tahtsin, ja siis, kui mul seda vaja oli!

Veel enne, kui Opel lõplikult kustus, ulatati mulle Punni ehk pisikese Õllesummeri kleepsudega Toyota võtmed. Punniga liiklemise eripäraks oli see, et ükskõik kus mõni politseinik meid koos nägi, peeti meid kinni ja ma pidin alkomeetrisse puhuma. Kõnekate kleepsude pärast, nagu korravalvurid iga kord ütlesid.