Rohkem jäi aega kuulata ja vaadata uudiseid ning arutlussaateid. Jäi mahti märgata, kuidas keegi midagi ütleb. Et kuidas uuem eesti keel kõrvale kuuldub. Imelikul kombel sünnitab kiirem aeg nii pikemaid sõnu kui ka keerulisemaid lauseid. Näiteks tahab kaitseliit veenduda, kas liikmekandidaat on püssikõlbulik, kas tal käed-jalad terved, ja küsib siis tolle perearstilt muu hulgas: kas sel inimesel on kummalgi kehapoolel kaks terviklikku jäset?

Imelikul kombel sünnitab kiirem aeg nii pikemaid sõnu kui ka keerulisemaid lauseid.


Mis kõrva kriibib? Filoloog kahtlemata jääb mõtisklema, miks ne- ja s-sõnade käänamine on järjekindlalt libisemas Johannes Aaviku eelsesse aega. Järjest sagedamini kostab linnasid, pesasid, lindusid, terasid, ohtlikuid haiguseid, kurbasid hetkesid, venelaseid, minnakse Võrusse ja Tallinnasse. Sõnal nagu poleks enam luba kasutada i-mitmust või tüvemitmust, i-ülivõrret, lühikest sisseütlevat. Kahest teeharust valitakse harva pikem, miks siis kahest keelendivõimalusest pikem näib otstarbekam? Poleks küll tähtsust, kas saadetakse palju tervisi või palju terviseid, kui valitud muutevormi aluseks olnud keelereegel ei hakkaks oma tööd tegema. Võrdleme kaht samaselt sallitud võimalust:

(ainsuse omastav ) ümbriku (III välde) – ümbrikke (mitmuse osastav)

ümbriku (II välde) – ümbrikuid

Keeles endas kätketud reegel nõuab, et kui sõna silpide arv (omastavas käändes) ühtib sõna välte numbriga, siis sõna kasutab lühikest mitmuse osastavat. Siit tuletub – ümberpöördult –, et pikema mitmuse osastava tarvitamine tingib väiksema hääldustugevuse. See omakorda tingib tugevarõhuliste sõnade olulise kadumise keelest üldse, mis omakorda tingib keele rütmi muutumise üksluisuse ja lameduse suunas. Kui peaks tunduma, et sõnade eestlasi ja eestlaseid pearõhuline silp hääldub sama pikalt, siis on see ajutine tunne. Keele loomulik modulatsioon saab ajapikku surmkindlalt kannatada.

Johannes Aavik toetus oma ette­panekuid tehes murdekeelte uuringutele. Eks ole mis tahes meie murde keel säästlik, täpne ja kaunis. Kas ei kõlab Baturin imeliselt, kui ta ütleb:

Mia ole mänd ja mälete

linnupesi ja pesalinde,

pikki punatsit piksepinde.

Või teisal: Ole nännü nüid suuri linnu,

gooti katoste kerveteri:

kos maja ku kivilinnu

õkva tänävilt nokive teri.

Uhke kaheköitelise suurteose (rohkem kui 2200 lk) “Eesti kõnekäänud” äsjane ilmumine paneb mõtlema raiskamise teisest alaliigist üldtuntud laristamise kõrval. See on tarvitamata jätmine, hülgamine. Kui maavara, mida ei raatsitud, taibatud tarbida, säilib õnnelikult tuleviku tarvitada, siis vanarahva sõnavara, mida ei peeta vajalikuks, mis pole käibel, seevastu hääbub koos lahkuvate põlvkondadega. Tuleviku tavaeestlane hakkab tarvitama emakeelt nagu mõnd muud võõrkeelt, pidades piisavaks tavaväljendeid ja lihtlauset, hoolitsedes üheseltmõistetavuse ja koheselttaibatavuse eest. (Kui ta just ei piirdu emotikonide ning küsi- ja hüüumärkidega oma e-kirjas.)

Olgu kiirustamisest, olgu vähesest hoolest, olgu mõtlematusest, olgu taipamatusest, olgu maailma­kodanikuks püüdmise tõttu, mis põhjusel iganes raisku lastud – tuleb teada: meie esivanemate imeline pärand pole taastuv loodusvara nagu ehk on vana kaasik. Ent ka raiutud kasemetsa asemele sigineb vaid lepavõsa, kui sellel nõnda minna lastakse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid