* Pealkiri on laenatud Juhan Viidingu luuletusest.

„Alguses oli šokk,” tunnistab Kersti avameelselt. „Ma olen vana kooli inimene ja minu elu juhib kalendermärkmik. Ühel hetkel märtsis sain aru, et ma ei vajagi seda enam – pole tööd, pole kontserte ega kokkusaamisi. Nii algas mu koduarest: ees ootas tühjus, tulevik tundus masendav.”

Tasapisi saabus aga leebe leppimine. Kersti pööras talle omase elegantse jonnakusega halva olukorra enda kasuks ja hakkas oma elule auditit tegema. Kirjad, albumite kaupa fotosid, ajaleheväljalõiked, raamatud, postmargid... Kersti kuulas muusikat – tal on vägev plaadikogu – ja muudkui toimetas. Kogude korrastamisele kulus nädalaid, kuni ühel hetkel tabas näitlejannat äratundmine: kui pealesunnitud vabadust poleks tekkinud, siis millal oleks ta kõik selle ette võtnud? Igapäevase tormamise kõrvalt poleks olnud mingit šanssi süveneda. „Heldeke, see arusaamine tõi minusse suure tänutunde ja rahu,” kirjeldab Kersti oma hingeseisundit. „Sain väga klaarilt aru, et elupäevi ei ole ju antud lõputult ja kui ma oleksin edasi rabelenud, siis oleksid paljud asjad mu elus jäänudki lõpetamata.”

Edasi lugemiseks: