Kuidas Anija naised mõisale elu sisse puhuvad
Harjumaal küllalt tiheda liiklusega Kose-Jägala maantee ääres köidab pilku üks pikk-pikk müür, ühes uhke sepistatud värava ja müüritaguste põlispuudega. Väravat võib vabalt paotada ning leida end uhkest mõisapargist.
Anijale on kõige enam tuntust toonud Eduard Vilde oma romaaniga „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Tol Vilde ajal oli Anija suur ja rahvarohke paik, siin elas tuhatkond inimest. Elu keerles ümber jõuka mõisa, mis koosnes omal ajal 22 kõrvalhoonest ja kahest karjamõisast. Praegu on elanikke Anija külas sadakond, pole siin ei poodi ega postkontorit ning bussiühendus vaid pooletunnise autosõidu kaugusel asuva Tallinnaga puudub sootuks. Anija küla järgi on nime saanud kohalik vallavalitsus, kuid selle keskus asub hoopis 7 kilomeetri kaugusel Kehra linnas.
Anija mõisa saatus pärast mõisnike lahkumist 1919. aastal oli heitlik, sarnanedes paljude teiste Eesti mõisate omaga. Seda on mõisnike lahkumise järel rüüstatud. Siin on olnud lasteaed, kool, sovhoosikeskus, tegutsenud raamatukogu ja külakeskus. Õnneks päris tühjaks ja elutuks pole mõis kunagi jäänud. Ent ilma nutika otstarbeta käis suure hoone pidamine kohalikule vallale, kellele mõis kuulub, üle jõu.
Viimased viis aastat on siin aga vallavalitsuse heakskiidul ja toel tegutsetud! Ja tulemused juba paistavad: Anijal on toimunud toredaid üritusi, korda on tehtud mõisa park, pargis on õpperada ja möödunud aasta detsembris avati restaureeritud ait. Härrastemaja ümbritsevad küll veel tellingud, kuid remondi lõpp juba paistab – 23. augustil avab mõis taas uksed kõigile külalistele.