Harjumaal küllalt tiheda liiklusega Kose-Jägala maantee ääres köidab pilku üks pikk-pikk müür, ühes uhke sepistatud värava ja müüritaguste põlispuudega. Väravat võib vabalt paotada ning leida end uhkest mõisapargist.

Anijale on kõige enam tuntust toonud Eduard Vilde oma romaaniga „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Tol Vilde ajal oli Anija suur ja rahvarohke paik, siin elas tuhatkond inimest. Elu keerles ümber jõuka mõisa, mis koosnes omal ajal 22 kõrvalhoonest ja kahest karjamõisast. Praegu on elanikke Anija külas sadakond, pole siin ei poodi ega postkontorit ning bussiühendus vaid pooletunnise autosõidu kaugusel asuva Tallinnaga puudub sootuks. Anija küla järgi on nime saanud kohalik vallavalitsus, kuid selle keskus asub hoopis 7 kilomeetri kaugusel Kehra linnas.

Anija mõisa saatus pärast mõisnike lahkumist 1919. aastal oli heitlik, sarnanedes paljude teiste Eesti mõisate omaga. Seda on mõisnike lahkumise järel rüüstatud. Siin on olnud lasteaed, kool, sovhoosikeskus, tegutsenud raamatukogu ja külakeskus. Õnneks päris tühjaks ja elutuks pole mõis kunagi jäänud. Ent ilma nutika otstarbeta käis suure hoone pidamine kohalikule vallale, kellele mõis kuulub, üle jõu.

Viimased viis aastat on siin aga vallavalitsuse heakskiidul ja toel tegutsetud! Ja tulemused juba paistavad: Anijal on toimunud toredaid üritusi, korda on tehtud mõisa park, pargis on õpperada ja möödunud aasta detsembris avati restaureeritud ait. Härrastemaja ümbritsevad küll veel tellingud, kuid remondi lõpp juba paistab – 23. augustil avab mõis taas uksed kõigile külalistele.

Kärssavad juhtmed ja katkised ahjud


Saame tuttavaks Anija mõisa heade haldjatega. Asja eestvedaja, sihtasutuse Anija Mõisa Haldus tegevjuht Janne Kallakmaa (48) on sündinud Viljandis, enne mõisa tulekut töötas ta Tallinnas ja elab hoopis Kuusalu vallas. Janne õppis keskkonnakaitset ja sellepärast pole ime, et tema südame võitis Anija mõisa suur ja liigirikas park. Tema idee oli parki luua õpperada „Meelte ja kogemuste tee”, mis võlub nii suuri kui ka väikesi külalisi. „Ma ei mõelnud, et tulen siia Anijale ehitust juhtima, aga nii lihtsalt läks. Mõisahoone oli viis aastat tagasi väga täbaras olukorras ja kui tekkis võimalus seda projektide toel kõpitsema hakata, haarasime võimalusest,” räägib ta.

Ja olukord oli tõesti nutune, et mitte öelda ohtlik. Härrastemajal oli peal küll vettpidav katus, kuid ahjude kütmise oli korstnapühkija karmilt ära keelanud, sest need olid omadega nii läbi. „Kord pidi toimuma Lea Dali Lioni kontsert, rahvas istus juba saalis ja kohe pidi kontsert algama. Seitse minutit enne algust läks aga elekter ära! Eks panime siis küünlad põlema ja oligi selline küünlavalguskontsert. Pärast seda me suuri üritusi enam ei korraldanud, sest see oleks olnud ohtlik.”

Edasi lugemiseks: