MINU PÄEV | Rein Pakk: sa ei tee mitte sittagi ära, kui sa ei unista

Tundub, et mu kass on vanaks jäänud, ta on esimene, kes meie peres päeva alustab. Ta hakkab juba varahommikul ägama ja ahastama, justkui annaks otsad. Kellakeeramisest ei tea ta midagi, varem lõugas kell seitse, nüüd röögib kell kuus. Põhjus on lihtne – ta tahab süüa.

Mina selle peale ei reageeri, aga ma kuulen, et kallis abikaasa Annika annab kassile söögi ette ja suunab ta rõdule. Kass on emane ja kirju.

Ülejäänud pere ärkab seitsme paiku, sest poole üheksaks lähevad kaks poissi gümnaasiumisse ja vahel viin ma nad ära (kui lahkus lubab), aga alati mitte. *

Kui mul on aktiivsed loovkirjutamise perioodid – kui ma kirjutan raamatut või näidendit või muud pikemat asja –, siis ärkan ma hoopis varem. Võimalik, et poole viie või viie ajal. Ärkan ilma kellata, mõtted ajavad üles. Tõusen mõtetest laetuna ja lähen joonelt töötuppa. See on väike toake, kus on raamatud ja kirjutuslaud ja kirjutuslauatool. Ja veel on seal suur nupuga tugitool, mis kergitab jalgu ja õgvendab seljatuge. Istun nupuga tooli, võtan arvuti sülle, lasen jalad ülespoole ja hakkan kirjutama.