Leonhard Lapin: tahan rahulikult elu lõpetada

“Kui on kriisisituatsioon, tasub naiste poole pöörduda. Nemad tunnevad intuitiivselt, kuidas asjad lahenevad,” leiab arhitekt, kunstnik ja literaat Leonhard Lapin (72).

M­­AAILMA­VAADE

Minu jaoks pole vahet, kas on koroona- või nii-öelda rahuaeg. Elan kodust elu nagu ikka. Pool päevast kulub loomingule, saan seda teha nii kodus kui ka ateljees. Ülejäänu jääb lugemisele ja mõtisklustele. Ma olen sellises eas, et hommikust õhtuni kunsti ei vihu, aga midagi on iga päev käsil. Tegelen palju vaimsete küsimustega.

Sotsiaalse suhtluse valguses on asjalood muidugi teised kui mõned kuud tagasi, ent telefonitsi saab endiselt sõpradega mõtteid vahetada. Muusikutel, kirjanikel ja kunstnikel on ju säilinud suures plaanis samasugune elu kui enne, välja arvatud need, kes on seotud meelelahutusäriga. Viimastel on kindlasti raske.

Ärevust tajun, aga eks see ole meelelaadi küsimus. Minule isiklikult mõjub üksindus hästi, igavust ei tunne. Nõukogude aeg oli samuti suletud aeg, loovinimesed käisid läbi oma ringkonnaga ja kogu aeg pidi kartma kompartei ja KGB valvsat silma. Mis veel viirusesse puutub… Ma käsitlen arhitektuuri kui ruumikunsti ja mul on õudne vaadata, missugune jõhker tootmine käib, kuidas riigid massehituse all kannatavad ja kuidas hävitatakse loodust. Nüüd on looduse kättemaks sellisele mõtteviisile käes.