Nelli Kalikova: lõputul missioonil

Kirglik aidsi- ja narkoennetuse eest võitleja Nelli Kalikova (71) ütleb, et ta peaks mõnusasti kodus istuma, kuduma ja kassiga mängima, aga ei – ikka valutab südant, kes tema tööd jätkab!

Staažikas doktor räägib, kuidas …

… kolm aastat Ida-Virumaal teda karastas

1. klassist alates olen tahtnud saada arstiks. Karnevalidel oli mul igal aastal üks ja seesama – valge kittel, kuuldetoru ja punase ristiga müts. Ilmselt mõjutas mind lapsena vene näitlejanna Elina Bõstritskaja, kes mängis ühes filmis arsti. Kuuldetoru oli ümber kaela nagu kõrge krae kuningannal! Olin sest vaatepildist lummatud.

See oli 1966, kui läksin Leningradi pediaatriat õppima. Olen lastearst. Tulin Eestisse ja mind suunati Häädemeestele, vahetasime aga tuttavaga kohad ja tema läks Häädemeestele, mina Aserisse. Mõtlesin, et vot kui hea, saan hõlpsasti Leningradi sõpradele külla ja vanemate juurde Tallinnasse. Aga kolm aastat istusin seal nagu galeeriori, ei pääsenud kuhugi. Peaaegu üksi rabelesin seal, nutsin palju. Mõtlen, et kui seda elukooli poleks olnud, oleksin teine inimene. Kui Aserist pääsesin, ei kartnud ma enam vanakuradit ka! Ma nägin seal kõike: noahaavad, peksmised, elustamised, adrenaliinisüst otse südamesse, nimeta ainult! Kus sa linnas selliseid asju teed, ei tee ju. Käisin saunaski, esmaabikohver kaasas.

Kord tuli mu vend Aserisse, käisime jaanitulel. Mul moodne krimpleenmantel seljas, kartsin sädemeid. „Läheme teisele poole lõket, kus tuul on soodsam,” ütlesin vennale. Ja niipea kui sinna jõudsime, käis tules plahvatus ja üks noor poiss lamas maas, jalg peaaegu otsast, luukillud paistsid. Mul õnneks olid žgutt ja valuvaigistid kohvris kaasas, tegutsesin. Poole tunni pärast tuli Kohtla-Järvelt kiirabi ja ma olin surmkindel, et jalga päästa ei anna. Kui ta siis aasta pärast mu vastuvõtule tuli, ma kohe nautisin seda visiiti! Lasin tal kõndida edasi-tagasi ja kükitada. Selline õnn oli vaadata, et laps isegi ei lonka!

Ise ka imestan, kuidas ma need kolm aastat üle elasin… ilmselt noorus aitas. Õhtul üheksa ajal vaarusin koju, oimetu. Korteri ukse peal rõhknaelaga kinnitatud kirjad: sellel on palavik ja tollel on palavik, tulge kiiresti. Meid õpetati, et alati tuleb minna kohale ja vaadata patsient üle. Arsti väsimuse pärast ei või kedagi abita jätta. Keerasin ringi ja kõmpisin kõik kohad läbi. Selline elukool oleks igale arstile vajalik.